ustav, ustavus

Omadussõna ustav on põhjaeesti kirjakeeles olemas teadaolevalt alates 1715. aasta Uuest Testamendist. Vanemates allikates on selle tähenduse väljendamiseks kasutatud alamsaksa laenu truu.

1715. aasta Uues Testamendis leidub ustav kahel erineval häälikulisel kujul: ustaw (2 korral) ja ussutaw (9 korral), vrd nt Mt 25:21 Siña hä ning ussutaw Sullane ja Ef 6:21 se armas Wend ja ustaw Sullane. Sisekaoline ustaw saab põhjaeesti kirjakeeles valdavaks alates 1739. aasta Piiblist.

Lõunaeesti kirjakeeles jääb aga kasutusele ussutaw. Selle esmaesinemus on juba 1686. aasta Wastses Testamendis. Ussutaw tähenduses ’ustav’ oli kindlasti kasutusel ka haritumate eestlaste seas. Näiteks Käsu Hans on 1706. aastal kirjutanud kirja pastor Könik Köniksonile, mille lõpetab sõnadega mitma 1000 Terwustega, n[ink]. jä ikkes se h[er]r M[agistri]. hä tahtja n[ink]. ussutaw orri H. Kes (vt Põldvee 2018 ja päisefoto).

Andreas ja Adrian Virginius, keda peetakse 1686. aasta Wastse Testamendi lõunaeesti keelde tõlkijaiks, tõlkisid ka Vana Testamenti, aga põhjaeesti keelde. Selles tõlkes on kasutatud o-list varianti ussotaw, kusjuures ühel korral ka nimi-, mitte omadussõnana: Keigelle omille Ussotawille ollen mina, Mele pahhaks ’Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad’ (Ii 19:19). Tõenäoliselt lähtub Virginiuste sõnavalik Lutheri saksakeelsest Piiblist, kus kõnealune fraas on tõlgitud Alle meine Getreuen … – ustaw on mujalgi just treu tõlkevaste, vältimaks laensõna truu. Soome keeles on olemas sarnane nimisõna ystävä ’(lähedane) sõber’, mis ühe tõlgenduse järgi võib olla saadud tüvest usku(ma) (vt Saarikivi 2010), kuid etümoloogia pole kindel ning muudest eestikeelsetest vanematest allikatest pole sarnast kasutust teada.

Usutav on umbisikuline oleviku kesksõna ehk tav-kesksõna verbist uskuma. Ustav on sama vormi sisekaoline variant (vrd ka murdeline ustud ’usutud’). Kirjakeeles on põhjaeestiline tav-kesksõna vorm ustav leksikaliseerunud, st kaotanud selgelt tajutava seose verbiga uskuma. Leksikaliseerumise käigus on ka tähendus täpsustunud ega ole enam päris sama mis verbivormil usutav: praegu öeldakse ustav eelkõige elusolendite kohta, usutav väidete, seletuste, põhjenduste jms kohta. Wiedemanni sõnastikus (1869, 1893) esitatud saksa vasted näitavad, et 19. sajandi lõpus seda vahet veel ei tehtud. Sama ilmneb tekstidest, nt Andres Saal kirjutab 1885. aastal: „Natuke aega mõteldes hakkas ta õige ustawal toonil wanakesega edasi kõnelema …“ (mõeldud on usutavat või kindlat tooni) ning ajaleht Tallinna Teataja 1915. aastal: „[Päewaleht] toob Läänemaalt järgmise waewalt ustava sõnumi …“ (mõeldud on vaevalt usutavat sõnumit).

Isegi 20. sajandi keskpaiga tekstidest võib üksikjuhtudel leida sõnapaari ustav teade tähenduses ’usutav, kindel teade’, nt 1934. aasta Kaja kuulutuste veerus „ühtlasi kutsub Rahukogu üles kõiki isikuid, kellel peaksid olema ustawad teated teadmata äraolija Potapi Kosma pg. Lossewi wiibimise kohast …“, 1943. aasta Sakalas „Ustavad teated kõnelevad, et Nõukogud sõja algul hooplesid, et nad …“, 1953. aasta Noorte Hääles „Nende füüsilistest omadustest võivad astronoomid saada ka veel palju teisi ustavaid teateid.“

◊

us-tuletise ustavus/usutavus vanim teadaolev kirjalik kasutus on samuti 1686. aasta Wastses Testamendis, kuid ainult selgitavates tekstides, mitte tõlkes endas, nt 1Ts 2 alguses Pahwel könneleb ommast Ussutawussest nink Armust Tessalonikide wasta / nink jälle neide Armust henne wasta.

Piibli kontekstis seostub ustavus tänapäeval eelkõige Vaimu viljaga, aga 1686. aastal on Vaimu viljaks nimetatud usk, mitte ustavus: Ent Waimo Suggu om Arm / Röhm / Rauw / Pikmeel / Söbbrus / Heldus / Usk / Tassaus / Puchta Ello Piddäminne (Gl 5:22–23, vrd 1997. aasta tõlkes Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus). Seega oli sõnal usk tänapäevasest laiem tähendus, see hõlmas ka truudust, usaldusväärsust jms. Vaimu viljana nimetatakse ustavust esmakordselt alles 1938. aasta Uues Testamendis, enne seda on pikalt (alates 1727. aasta perikoobiraamatust) kasutusel sõna truudus.

Ilmselt polnud ustavus 20. sajandi alguskümnenditeks kirjakeeles veel nii kodunenud, et seda oleks söandatud piiblitõlgetes truuduse asemel kasutada (kuigu omadussõna ustav oli juba levinud). Ado Grenzsteini 1884. aastal ilmunud uute eesti sõnade sõnastikus on ustavus niisuguste sõnade hulgas, „mille tarvitamine alles kahevahel, kahtlane“. Grenzstein seletab, et ustavus on kindlus, millel põhineb usaldus.

Kirjandus

• Põldvee, Aivar 2018. Käsu Hansu kirjad. – Tuna 4, lk 85–103.
• Saarikivi, Janne, 2010. ystävästä, uskosta ja vokaaleista. – SUST 259, lk 249–263.