valaskala
Nimisõna valaskala on eesti kirjakeelde tulnud arvatavasti Lutheri piiblitõlke kaudu. Võimalik, et esialgu nimetati nii igasuguseid suuri mereelukaid, sh mütoloogilisi.
Lutheri tõlke 1545. aasta trükis esineb Walfisch ‘valaskala’ kuuel korral (1Ms 1:21, Ii 7:12, Ps 74:14, Ps 104:26, Ps 148:7, Mt 12:40). Vanaheebrea keeles ei olnud eraldi sõna vaala tähistamiseks ja Luther on saksa sõna Walfisch kasutanud kahe heebrea sõna vastena: תַּנִּין (tanin) ’hiiglaslik merekoletis’ ja לִוְיָתָן (livyatan) ’Leviatan’. Kaudselt on Lutheri Walfisch ka heebrea דָּג גָּדֹול (gadol dag) ’suur kala’ vaste. Septuagintas, täpsemalt Joona raamatus on see tõlgitud kui κήτος (kētos) ja just κήτος esineb ka Mt 12:40 viites Joona loole. Luther on siin tõlkevasteks valinud Walfisch, kuigi Joona raamatus on tal der große Fisch ‘suur kala’ või lihtsalt Fisch ‘kala’.
Eestikeelse tervikliku Piibli esmatrükis, mis ilmus 1739. aastal, on valaskala nendessamades salmides kus Lutherilgi, lisaks veel Hs 32:2, kus heebrea keeles on ’hiiglaslik merekoletis’. Psalmis 74 on valaskala siiski 13., mitte 14. salmis nagu Lutheril, ning 14 salmis on tõlkevasteks krokodill. Heebrea keeles on 13. salmis ’hiiglaslik merekoletis’ ja 14. ’Leviatan’.
Vanemates tõlgetes, näiteks Gutslaffil (1648–1656) ja Virginiustel (1687–1690), on kõigis nimetatud kirjakohtades (kui need on tõlkes olemas) suur merekala või lihtsalt merekala.
Lutheri Piiblist on Walfisch aja jooksul peaaegu täiesti välja redigeeritud. Näiteks 1964. aasta väljaandes on seda sõna veel ainult kahel korral. Samuti on valaskala asendatud muude väljenditega eesti tõlgetes, ilmselt sedamööda, mida enam hakkas valaskala tähistama konkreetselt vaala, mitte suvalist suurt vee-elukat. 1939. aasta juubeliväljaandes on valaskalad veel alles (v.a Ps 74 ja 104; kusjuures Ps 74 oli valaskala Leviataniga asendanud juba Jaan Bergmann 1912), aga 1968. aasta Piiblis on valaskala nimetatud veel ainult seoses Joonaga (Mt 12:40).
Kui valaskala oleks Lutherilt või saksa keelest otse üle võetud sõna, oleks ootuspärane sõnakuju vaalakala vms, mitte valaskala. Võimalik, et sõna oli meil tuntud juba oluliselt varem ja on laenatud germaani algkeelest, kus *χwalaz tähendas igasugust suurt mereelukat (vt Häkkinen 2004: 1438, DWDS). Ka soome vanemates piiblitõlgetes on just valas(kala), mitte rootsi- ega saksapäraselt vaal.
Ja Jummal loi sured wallas-kallad, ja keik suggu ellawaid hingesid mis liguwad, mis wessi siggitab nende suggu järrele, ja keik suggu tibadega lindo nende suggu järrele; ja Jummal näggi, et se hea olli. (Piibel 1739)
‘Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea.’ (1Ms 1:21)
Wallaskalla püüdmissest. Kuida ütlesime, ei püta sedda kalla mitte nodaga, ei ka mitte öngega, waid tedda raiutakse ahhingiga, se on rauaga, kel kiddad külges. (Perno Postimees, 1. nov 1867)
‘Valaskala püüdmisest. Nagu ütlesime, ei püüta seda kala mitte noodaga ega õngega, vaid teda raiutakse ahinguga, see on rauaga, millel on kidad küljes.’
1710—1730 (sõnastikus)
Wallas /merri/ Kalla Der Wahl Fisch (Vestring 1710—1730)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Wallas /merri/ Kalla Der Wahl Fisch
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
wallaskalla der Wallfisch
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
wallas-kalla Wallfisch. r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
walas-kala G. kala (wõllas-k.) Walfisch, Wal.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,05
Kirjandus
• DWDS = Wal, bereitgestellt durch das Digitale Wörterbuch der deutschen Sprache.
• Häkkinen, Kaisa 2004. Nykysuomen etymologinen sanakirja. WSOY.
