targu
Määrsõna targu ’targalt, ettevaatlikult’ ilmub kirjalikesse tekstidesse alles 19. sajandi keskel. Mainitud on selle sõna olemasolu aga pisut varem, nimelt „Beiträgedes“ (1817: 114, 1823: 99) Hupeli sõnastikust puuduvate sõnade loendis.
Murdekogude järgi on targu levinud pea üle kogu Eesti (VMS). Päritolult on targu viisiütleva (kuidas?-küsimusele vastava) käände vorm sõnast tark (*tarkojn > targu) ja oli keeles kindlasti olemas ammu enne kirjalikesse tekstidesse jõudmist.
‘aga et meie vägi selle kange vastu nõrk oli, taganes tema targu tagasi ja vaenlane tuli oma saja tuhandega takkajärele.’
1837
Kui keik sedda siin nimmetud hoolt on kantud, ja siiski peaks sömatta heina reddelitte wahhele mahhajäma, siis lambur peab kohhe targo järrele-katsuma, mikspärrast lambad neid ei olle puhtaste ärrasönud (Knüpffer 1837)
‘Kui on nõnda hoolt kantud, aga ikkagi jääb söömata heina redelite vahele maha, siis peab lambur kohe targu järele vaatama, mispärast lambad neid ei ole ära söönud.
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Knüpffer 1817 (Beiträge IX)
targo, Adv. klüglich.
Everth 1823 (Beiträge XVI)
Targo, Adv. vorsichtig (mit targaste gleichbedeutend). s. Beitr. Hft. 9. targo.
Wiedemann 1893
targu vorsichtig, klüglich, vernünftig,
t. taŕwi dass.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• VMS = Väike murdesõnastik.