rosolje
Esimene teadaolev eestikeelne rosolje retsept on trükitud Katharina Fehre kokaraamatu „Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch“ (1816) tõlkes 1824. aastal. Rosolje nimetus selles on risoll – just nagu saksakeelses originaaliski.
Uus Kögi- ja Kokka Ramat (1824), lk 328
Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch (1817), lk 294
Tänapäevasemalt kõlav rassolje/rossolje hakkas levima alles 20. sajandi teisel kümnendil. Kuidas lisandus sõna lõppu je-silp, pole selge. Enne je-lõpulise rassolje levikut oli lühiajaliselt kasutusel ka prantsuspärase lle-lõpuga rossolle. Nii on seda toitu nimetatud nt 1911. aastal Adeline Tannbaumi kokaraamatus „Keedu kursus“. Salati iseloomustuseks on samas veel öeldud, et „see on üks peenikene pidusöök“, mis ehk põhjendab prantsusepärasena näiva sõnakuju valikut (vrd ka sõnapaariga vanill – vanilje, prantsuse vanille).
Sõnakuju rassolje fikseeriti 1930. aastal ilmunud õigekeelsussõnaraamatu 2. köites (eelmisest, 1918. a õigekirjutuse-sõnaraamatust see sõna puudub).
♦
Baltisaksa keeles olid Risoll’i kõrval kasutusel variandid Rassoll, Rossoll, Ressoll, Rissoll (lisaks needsamad erinevate häälikupikkustega). Sõna on peetud vene laenuks (vrd vene рассол ’soolvesi’ ja рассольник ’rassolnik’), aga võib ka olla, et esmalt jõudis see sõna Liivimaale hoopis poola keelest (Kiparsky 1936: 139).
Selle sõna esmamaining baltisaksa allikates jääb 17. sajandisse ning kasutatud on just poola hääldusega klappivat varianti rossul (vrd poola rosół ’(soola)leem’, hääldus (IPA): /ˈrɔ.suw/) – Rosinus Lentilius kirjutas oma Kuramaa märkmetes (1677–1680), et heeringast valmistatakse siin roog nimega rossul.
Kuramaa rossul oli aga ikkagi salat, mitte leem ega soolvesi nagu slaavlastel. Lentilius kirjeldas, et heeringas puhastatakse, lõigatakse väikesteks tükkideks, segatakse juurde redist, magusaid õunu, oliiviõli, soola, äädikat, pipart. Seejärel lastakse segul seista, kuni see hakkab peaaegu et mädanema. Kuramaalased söövad seda ning peavad hõrgutiseks. (Lentilius 1677–1680 [1924: 56])
August Wilhelm Hupel kirjutas sada aastat hiljem (1795: 195), et rossol valmistatakse lihast, heeringast, sibulatest, redistest, õuntest jms äädikaga segatult ning et see pärineb Venemaalt. Oma eesti keele sõnastikku Hupel rossol’it lisanud pole.
Rosolje retsepti edasise arengu kohta vt Jukk 2017.
♦
Rosół on poola keeleteadlase, professor Jan Miodeki järgi tuletatud sõnast sól ’sool’. Tuletis tähendas ’soolasust vähendama’. Vanasti kasutati soolamist ja kuivatamist liha säilitamiseks ning enne söömist oli vaja sellist liha veidi keeta, et liigsoolasest maitsest lahti saada. (Kasprzyk-Chevriaux 2017)
Ka vene рассол on moodustatud eesliite abil sõnast соль ’sool’ ning isegi kui rossul võeti kunagi baltisaksa keelde üle poola keelest, on selle hilisemat kasutust mõjutanud vene keel. Suur häälikuline varieeruvus jääb selgituseta. Näiteks Wiedemanni sõnastikus (1893) on hoopiski riisol, sarnaselt 1824. a kokaraamatuga.
♦
Et vene rassol tähendas suppi ja eesti rossol/rassol/riisol salatit, on põhjustanud ka mõningast segadust, nii et vene köögi tutvustustes tuli toitude erinevust seletada:
Kõrgematest Wene seltskondadest. – Postimees, 10. dets 1892″,”title”:”Kõrgematest Wene s
♦
20. sajandi I poolel, kui juba kasutati ka sõna rosolje (rassolje/rossolje), polnud selle tähenduses siiski täielikku üksmeelt. Nimelt öeldi juba siis rosolje ka suvalise segu tähistamiseks. Nii peeti seda nt muusikalise popurrii sünonüümiks:
Muusikant räägib oma juttu. – Esmaspäew, 17. märts 1930
Meie pool nimetatakse rassoliks iseäraline pudru sarnane toit, mis raiutud peetidest, hapukurkidest, lihast, heeringast, hapust koorest ja weel muist asjust kokku on segatud. (Postimees, 10. dets 1892) „Tänan, armuline proua!“ wastas Anton Aindreith ja torkas lusika rassolje sisse. (Waba Maa, 31. mai 1921) Tõesti, meie, lastewanemad, ei maksa oma makse riigile ja ei õienda kõrgeid koolirahasid selleks, et meie lastele usuõpetuse tundes iga kooliõpetaja heaks arwab anda ükskõik missugust rossoljet. (Eesti Kirik, 12. dets 1929)
1824
Risolli tarwis leika nattokest wassikapradi peneks wärhwliks, nisammoti ka 4 suurt sibbulat, 3 ouna, 4 ärraleotud heeringat, nattokest punnast pedid, kapprid, reikast ja ädikamelonid; ja sedda keik walmista wiinädika, pipra ja poomölliga. (Fehre/Henning 1824)
‘Rosolje tarvis lõika natuke vasikapraadi väikesteks kuubikuteks, samuti 4 suurt sibulat, 3 õuna, 4 äraleotatud heeringat, natuke punast peeti, kappareid, redist ja äädikameloneid; ja see kõik valmista veiniäädika, pipra ja oliiviõliga.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
*rīsol G. rīsoli (rosol, rusol) Rossol (russ.) Vinaigrette (in der Kochkunst).
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• Fehre, Katharina 1817. Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch für große und kleinere Haushaltungen: ein Handbuch zum Selbstunterricht für junge Hauswirthinnen. Zweite vermehrte und verbesserte Auflage.
• Fehre, Katharina 1824. Uus Kögi- ja Kokka Ramat, mis öppetab keigetarwilissemad road pissokesse ja sure maiapiddamisse kohta teggema, ja keik mis senna jure tarwis, ja sedda möda, kui Lihwlandi kokka ja maiapiddamisse ramatust on luggeda, mis Saksakele on wäljaantud. Tõlkija: Carl Matthias Henning.
• Hupel, August Wilhelm. 1795. Idioticon der deutschen Sprache in Liefland und Esthland. Riga.
• Jukk, Ülle 2017. Risollist rassoli ja rosoljeni, sekka ka üks kartulisalat. Avaldatud 29.12.2017.
• Kasprzyk-Chevriaux, Magdalena 2017. The Secrets of Polish Broth. Published Feb 7 2017.
• Kiparsky, Valentin 1936. Fremdes im Baltendeutsch. Helsinki: Société Néo-Philologique.
• Lentilius, Rosinus 1677–1680. Curlandiae quaedam notabilia. – Acta Universitatis Latviensis, XI, Rīgā, 1924, 3–73.
• Tannbaum, Adeline 1911. Keedu kursus. Viljandi: A. Rennit.
