paharet
Paharet on vanas kirjakeeles üks kuradi nimetustest, aga seda sõna kasutati ka üldisemalt tähenduses ’petja, valelik, kõlvatu’. (Vt ka ↗kõhnret.)
Pehsta Pahharetti Wörkust / hoija Pimmedusse êes (Blume 1666)
‘Päästa kuradi võrgust, hoia pimeduse eest’ Kes woib kunninga wasto üttelda? Sinna pahharet! ja würstide wasto: Sinna öäl! (Piibel 1739)
‘kes ütleb kuningale: „Kõlvatu!”, vürstidele: „Õel!”’ (Ii 34:18)
‘Päästa kuradi võrgust, hoia pimeduse eest’ Kes woib kunninga wasto üttelda? Sinna pahharet! ja würstide wasto: Sinna öäl! (Piibel 1739)
‘kes ütleb kuningale: „Kõlvatu!”, vürstidele: „Õel!”’ (Ii 34:18)
1637
O armas Jssand / sel paharettil keela / (Stahl 1637)
‘Oh, armas Issand, paharetil keela …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Sathan / pahharett / köhnrett / kurri. Teuffel / kurrat / köhnret / pahharet.
Vestring 1710–1730
Pahharät Der Teuffel
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
pahharet der Teuffel.
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
pahharet od. pahharät, ti, Teuffel. r.[Tallinna k] –
pahharetti innimenne böser Mensch.
„ mötte Belials-Tücke. Luth.
Wiedemann 1893
paha ret́t́ böser Geist, Teufel
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,12
18. sajandil – 0,20