õnnis
Sõna õnnis leidub juba 1535. aastal Wittenbergis trükitud Wanradti-Koelli katekismuses ja see on esitatud ka kõigis mahukamates eesti keele sõnastikes. Saksa vasteteks on enamasti antud selig, glückselig, glücklich (st ’õnnis’ ja ’õnnelik’).
♦
Sõna õnnis käänamisel tüvesse tekkiv d (õndsa) on hääldamist hõlbustav lisahäälik, mida selles tüves algselt polnud. 16.–18. sajandi allikates d veel esile ei tule.
17. sajandil on mõni autor kirjutanud õnnis algusesse üsna järjekindlalt o (nt Georg Müller, Christoph Blume). See osutab, et paiguti hääldatigi õnnis veel algupärase o-ga, mitte õ-ga.
♦
Õnnis on tuletis sõnast õnn. Liide -s (algläänemeresoome keelde rekonstrueeritult *-isa/-isä) näitab mingi tunnuse olemasolu, vrd nt soome kalaisa ’kalarikas’, meluisa ’lärmakas’, liivi joudzi ’tugev’ (joud ’jõud’), eesti ilus, elus, rõõmus jne. Seega õnnis inimene oli selle sõna algses tähenduses lihtsalt inimene, kellel on õnne. Piiblikeeles tähendus täpsustus.
lik-liiteline õnnelik on uuem tuletis, mis tuli ja jäi kasutusele võib-olla just seetõttu, et sõna õnnis tähendus oli muutunud. 17. sajandil oli niisuguseid omadussõnapaare teisigi. Näiteks rõõmus kõrval kasutati ka rõõmulik, ent neil kahel tähenduserinevust ei kujunenud ning lik-liiteline rõõmulik jäi kasutusest välja. lik-liide võib küll olla vana ja pärineda isegi algläänemeresoome ajast (vt Norvik 1954), aga näib, et vanemas keeles ei saanud seda lisada abstraktsetele nimisõnadele, nagu ilu, rõõm, valu, õnn. Alamsaksa -lik, rootsi -lig ja saksa -lich mõjul on eesti -lik kasutusvõimalused avardunud.
‘Edaspidi ning lapselikult N. õpetavad meile need sõnad “paganatele saaks teatavaks ja nad pööraks end Jumala poole”, et ükski inimene ei või oma hea töö või teoga õndsaks saada, vaid üksnes usu läbi Jeesusesse Kristusesse.’ agga kui Jummal 1517 õntsad Tohter Lutrid üllesärratas, kes seggaseks läinud usso õppetust pühhast kirjast selgeste innimeste kätte piddi murretsema: siis häwwis ka katoliki usk meie maal ärra … (Masing 1821)
‘agga kui Jumal 1517. aastal õndsa dr. Lutheri kutsus, kes segaseks läinud usuõpetust inimestele Pühakirjast selgelt pidi kätte näitama, siis hävis ka katoliku usk meie maal ära …’
Õnnistegija
Meije ello agkas on taiwa siddes / kust meije kahs ohtame se önnistegkija / Jesusse Christusse / se Jssanda (Stahl 1638)
‘Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust,’ (Fl 3:20)
1535
Nynck anna synu pöha [waym]u s[e]x tarbix / et meye keik[es] [pol]es muystama / mea meyle [önn]ys on (Koell 1535)
‘Ning anna oma Püha Vaim, et me alati mäletaksime, mis meile õnnis on’
Stahl 1637
glücksälig / önnis / önsast. Heyland onnestegkija. salig machen / önsax tegkema. saligmacher / önnistegkija. Seelig / önnis / önsast. Seligmacher / önnistegkija / ast.
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Glücklich / glückselich / önnis. heyland / onnis teggia. Seelig / [beatus] önnis.
Vestring 1710–1730
Önnis. Selig G. sa Önsakenne Diminut: Önsaks teggema Selig machen Kül se saab önsaks Das wird wohl gedeien.
Clare 1730
önnis gen. önsa, selig, glückselig, glücklich. [önnis]teggija Seligmacher. önsateggija [Selig]machend.
Thor Helle 1732
önnis seelig. önnisteggija der Seligmacher. önsaks teggema selig machen.
Svenske 18. saj I pool
Onniß, sa. glückl. seelig [Glück]seel. önnis g. sa.
Hupel 1818
önnis, g. önsa (oder öntsa. Wl[Virumaal] selig, glückselig, glücklich. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] önsaks teggema selig machen.
kül se saab önsaks es wird wohl gedeihen. r.[Tallinna k] önnis-teggija. r.[Tallinna k] önnis- oder önsa teggija. d.[Tartu k] Heiland, Seligmacher. bl.[piiblikeelene] önsakenne selig, glücklich. selt.[harva] r.[Tallinna k] d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
õńńis G. õńsa (õńdsa, õńtsa) glücklich, glückselig, selig, weiland,
küll se sāb õnsaks es wird wohl gedeihen,
õńńis-tegija (bl), õńsaks-t. Heiland,
kõ͜ige õńsa kewade den ganzen lieben Frühling hindurch,
surnud õńsad die seligen Dahingeschiedenen,
õńńis Luterus der selige Luther, —
õńńis õpetaja = a͜uus õ., kõrgest’-õ.,
õ. kuniṅgas der hochselige König.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 28,12
17. sajandil – 13,44
18. sajandil – 3,09
a.nim.
16. saj önnys, önnis
17. saj önnis, oñis, onnis, önniß, öñis, önñis
18. saj önnis, öñis, öñnis
a.om.
16. saj önsa
17. saj önsa, onsa, ensa, önsan, onsan
18. saj önsa
a.sisseü.
18. saj önsan
a.seestü.
17. saj önsast
18. saj önsast
a.alaleü.
17. saj önsalle
a.alalü.
17. saj önsal
a.saav
16. saj önsax
17. saj önsax, onsax, önsas, ensas, önsaß
18. saj önsaks, önsas, onsaks
m.nim.
16. saj önsat
17. saj önsat, onsat
18. saj önsad, önsa
m.om.
17. saj onsade, önsade, onsate
a.nim. keskv.
17. saj önsamb
18. saj önsamb, önsam
Koell (1535)
Boierus (1587-1595) eL
Turu käsikiri (1600-1650)
Müller (1600-1606)
Agenda Parva (1622) eL
Rossihnius (1632) eL
Stahl (1632, 1637, 1638, 1641, 1649)
Blume (1662, 1666, 1667)
Wastne Testament (1686) eL (EPAK)
Uus Testament (1715)
Thor Helle (dialoogid 1732)
Piibel (1739)
Wiis head jutto (1740)
Quandt (1776) eL
Arvelius (1782, 1790)
Willmann (1782)
Frölich (1787) eL
Hagemeister (1790)
Raudiall (1792) eL
Kirjandus
• M. Norvik, Eesti lik-sufiksist. – Keel ja
Kirjandus 1959, nr 1, lk 29–31.
