latv
Latv tähendab tänapäevases keeles eelkõige puu võra ülemist osa, harvem mingi eseme või objekti ülaosa.
17. sajandi kirjakeeles on valdav tähendus ‘millegi ülaosa, tipp’, kuid see esineb vaid ühendis sõnaga rist (kui räägitakse Jeesuse ristilöömisest). Georg Müller on ühendile risti latv lisanud veel kaassõna peale (nt risti ladva peal surema), aga Heinrich Stahl enam mitte (nt risti ladvas tapetud). Joachim Rossihniusel sõna latv ei esine, tema kasutab kaassõnaühendit risti peal(e).
On mõeldav, et latva/ladvas oli kujunemas kaassõnaks, mis osutanuks millegi ülaosas või ülaosa peal paiknemist. Nt ka Uue Testamendi lõunaeestikeelses tõlkes (1686) on öeldud Pilaatus pani sildi risti latva. Tänapäevase tõlke risti külge ei määra sildi asukohta sama täpselt. Kaassõna latva on tartukeelsena esitatud August Wilhelm Hupeli sõnastikus (1818).
Tähendus ‘puu latv’ esineb 17. sajandi tekstides ainult korra, kirjakoha Hs 17:22 tõlkena Christoph Blumel: võtan tipu kõrge seedri ladvast. Blume on sõna latv kasutanud ka saksa Kreutz ‘rist’ tõlkevastena, nt ladvas kurvalt rippusid.
1739. aasta Piiblis enam ühendit risti ladvas ei kasutata ja latv esineb valdavalt tähenduses ‘puu latv’. 18. ja 19. sajandi tekstides tuleb endiselt esile ka tähendus ‘millegi ülaosa, tipp’, nt mägede ladvad ulatuvad pilvedesse, torni latv on kaheksakandiline jm.
17. ja 18. sajandi põhjaeestkeelsetes tekstides on sõnas latv alati nõrk d, vormist olenemata. Selle tüvekuju on oma sõnastikus põhimärksõnaks valinud ka Ferdinand Johann Wiedemann (1869), märkides, et variant latv esineb Tartumaa põhjaeestikeelses osas, st oluliselt kitsamal alal kui 19. sajandil kogutud murdematerjali põhjal võiks arvata (vt EMS).
1884. aastal ilmunud Karl August Hermanni eesti keele grammatikas (§85) on aga eelistatud hoopiski varianti ladew (analoogselt sõber ja ader, mitte sõbr ja adr nagu Ahrensi grammatikas (1853, §71). e on niisugustesse sõnadesse lisandunud pärast lõpukadu: *latva > latv > ladev (paiguti ka *latva > ladu – just sellise variandi esitab nt Johann Christoph Clare 18. sajandil). Kõik keeled väldivad silpe, milles silbilõpu helitule häälikule järgneb heliline häälik. Hermann märgib, et õigupoolest peaks küll kirjutama sõpr, atr, latw, aga nii on eestlasel raske hääldada. Hermanni arvamusega nõustub grammatika retsensent “Olewikus” ja “Eesti Postimehes”. Kuju ladew hakataksegi kirjakeeles kasutama, nt kui kõrge oli mäe ladew.
1918. aasta õigekeelsussõnaraamatus on aga esitatud ainult kuju latw.
‘millegi ülaosa, tipp’
… motle tem͂a hedda pehle / kui temma se risti ladwas kissendis / münno Jummal / kui ollet sinna münd perrale jetnut (Stahl 1637)
‘… mõtle tema häda peale, kui ta ristil kisendas: “Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”‘ Agga üks temma Teniattest läks ikka mäe ladwa harja peäle Jummalat palluma, arwates, pilwettes taewad ollewad. (Holtz 1817)
‘Aga üks tema teenijatest läks ikka mäetippu Jumalat paluma, arvates, et taevad on pilvedes.’ Jggaw wihm leutab saasta-higgi willast ärra, kissub willa pitkaks, wöttab temma illo peält ärra ja teeb ladwad jämmedaks. (Knüpffer 1837)
‘Pidev vihm leotab lanoliini villast välja, kisub villa pikaks, võtab talt ilu ära ja teeb otsad jämedaks.’ Torni pealminne jäggo, ehk latw on kahheksa kandilinne … (Missioni-Leht, 8. märts 1859)
‘Torni ülemine osa ehk latv on kaheksakandiline …’ Aga kui kõrge oli see mäe ladew, kus otsas olime? (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 26. juuni 1885)
‘puu võra ülaosa’
Se ei olle mitte hea, mürristamisse jures nisuggose puu alla astuda, kui se seäl, kel ladwas kuiwad oksad on. (Arvelius 1782)
‘Müristamise ajal ei ole hea niisuguse puu alla joosta, mille ladvas on kuivad oksad.’
1601
Eb sÿß sesinañe Lapsukene se Ißandt sest Ellust, ia se Ello iße on: Ninck piddi sen kuriemba Surma sen Risti Ladwa peel errasurrema? (Müller 1601)
‘Kas see lapsukene ei ole siis elu isand ja elu ise: kuid piddi ristil kurja surma surema?’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Gipffel des Baums. Ladwa.
Clare 1730
Laddu, gen. ladwa, der Gipfel am Baum..
Thor Helle 1732
ladw die Spitze am Baum.
Hupel 1818
laddew, g. ladwa, Wipfel, Spitze, obere schmale Ende. d.[Tartu k] ladw, a. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] it. ladwa. d.[Tartu k] Wipfel, Spitze, obere schmale Ende. latwa oben an die Spitze. d.[Tartu k] risti latwa oben an das Kreutz. bl.[piiblikeelne]
Wiedemann 1893
ladw G. ladwa (ladu, latw) 1) oberes Ende, Wipfel, Spitze,
kōdi l. Stiel des Dreschflegels,
pä͜ew katsub metsa ladwa = die Sonne geht unter,
ku͜iwa ladwaga pū gipfelfauler Baum,
rohu ladwad Grasspitzen,
sule l. Fahne an der Feder,
haraka-ladwad Ackersenf (Sinapis arvensis L.), auch Hederich (Erysimum cheiranthoides L.), Täschelkraut (Thlaspi arvense L.);
2) Kopf, Verstand,
ilma ladwata inimene kopfloser, gedankenloser Mensch,
temal e͜i ole õ͜iete seda ladwa er hat keinen rechten gesunden Menschenverstand;
3) Ende, elu ladwani bis an’s Ende des Lebens. ladu G. ladwa (SW[=Edela-Eesti]) = ladw. latw G. ladwa (SO[=Tartumaa põhjaeestikeelne osa]) = ladw.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,68
18. sajandil – 0,13
