klenöödie
Klenöödie ’hinnaline ehe, juveel’ on Tallina Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Georg Mülleri jutluses (1600–1606) leiduv alamsaksa päritolu sõna. Teistes eestikeelsetes allikates seda sõna teadaolevalt kasutatud ei ole.
Alamsaksa klēnȫde/klēnōde tähendas algselt ’väike asi, tühiasi’, sellest kujunes tähendus ’väike (kunstipäraselt) meisterdatud ese, kingitus’ ja lõpuks ’juveel’ (DWDS).
‘Seepärast, armas rahvas, kui tahame nüüd, et Jumal meile õndsa ning rõõmsa tunni annaks, siis hoidkem jumalasõna kui kõige kõrgemat andi ja kõige kallimat juveeliarmsasti, tulgem heal meelel kirikusse jutlust kuulama, palugem usinasti ja järele jätmata ning elagem jumalakartuses.’
1603 (käsikirjas)
Taha meÿe nüith A. R. eth Iumall Issa, P. ninck P: Waim meddÿ iures piddawat ellama, sÿß pidda meÿe suhre Lusti nĩck hÿm̃o kaas Iumala Sana tagka nouwdma, Minckprast Iumala S: A. R. on se eike nĩck keicke korgkemb Ande ninck Klenödÿe, kumba lebbÿ meÿe v̈xpeines woÿme onsax sada … (Müller 1603)
‘Kui meie nüüd tahame, et Jumal Isa, Poeg ning Püha Vaim meie juures oleksid, siis peame suure lusti ning himuga jumalasõna taga nõudma. Sest, armas rahvas, jumalasõna on see õige ja kõige kõrgem and ja aare, üksnes selle kaudu võime me õndsaks saada …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,06
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus, lk 113.
• DWDS = Kleinod, bereitgestellt durch das Digitale Wörterbuch der deutschen Sprache, abgerufen am 19.04.2021..
