iidne

Omadussõna iidne on kirjakeeles leitav alles 18. sajandist ning tekstides tavapäraseks saab see 20. sajandil. Murreteski on iidne levinud vaid hajusalt (olles siiski üles märgitud ka paigust, kus elas ja tegutses mõni 17. sajandi keelemees, nt Heinrich Göseken; vt EMS).

Sõna iidne esmaesinemused on 18. sajandi keskpaiga sõnastikes. S. H. Vestring on tähenduste hulka ’igivana’ kõrvale lisanud ka gäntzlich, gantz und gar ’täielikult, täiesti’ ning A. Thor Helle tähendust ’igivana’ üldse ei annagi. Tähendus ’täielikult, täiesti’ on jõudnud ka A. W. Hupeli sõnastikku (1780, 1818).

Vanades piiblitõlgetes on iidne asemel kasutatud sõnu igavene (5Ms 33: 27 Gutslaffi tõlkes 17. saj keskel), vana (5Ms 33: 27 1739. a Piiblis) ja ammune (Ps 55: 20 1739. a Piiblis).

Hilisemat laia levikut kirjakeeles soodustas keeleuuendus. Nimelt on iidne kirjakeeles tarvitamiseks soovitatavate sõnade hulgas A. Saareste raamatukeses „Murdesõnad Põhja-Eestist“ (1921).

♦

Kujunemiselt näib iidne olevat sarnane oma antonüümiga nüüdne. Wiedemanni sõnastikus (1869, 1893) leidub ka ne-tuletise aluseks olev nimisõna iid ’ammu möödunud aeg’.

Määrsõna nüüd viiakse tagasi algläänemeresoome kujule *nügüt, kus -t on mingi vana käändelõpp või liide, mis liitus tüvele *nükü- ja põhjustas k nõrgenemise ning hilisema kao (vt ETY). Samamoodi on iid tagasi viidav kujule *igit. Teisalt, võimalik on ka tuletise iidne viimine algsele kujule tervikuna, st koos sufiksitega – siis on algläänemeresoome kujuks *igittine. Just nii on seda sõna etümologiseerides otsustanud Udo Uibo (2013). Mõlemal juhul on iidne vana tuletis tüvest iga ’eluaeg, vanus’, õigemini selle variandist igi– (vt Uibo 2013).

100 aastat varasem, häälikulisele kokkulangevusele toetuv etümologiseering on tuletise iidne seostanud tüvega hiis, mille algne tähendus võis olla ’matmispaik’. Selle etümoloogia esmaesitaja näikse olevat E. A. Tunkelo. 1914. aastal avaldas ta K. Krohni juubelikogumikus „Kansantieteellisiä tutkielmia“ kirjutise sõnast hiis ja selle oletatavast häälikulisest variandist hiid ’hiiglane’ (enne mitmeid häälikumuutusi oli hiis nimetavas käändes hiisi, omastavas hiiden). Tunkelo peab tüve allikaks vanu germaani ja skandinaavia sõnu, mis tähendasid ’karu (vm metslooma) koobas’ ja ’mets’. Sedakaudu jõuab Tunkelo ka tähenduseni ’matmispaik’. Lisargumendina esitab ta loitse ja rahvalaule, nt Käisin eile Iielassa, Tunaeile Tuonelassa.

Lõpuks seob Tunkelo hiis-tüve tuletisega iidne, kirjutades, et olgu hiis päritolu milline tahes, vaevalt saab omadussõna iidne sellest lahus hoida, isegi kui tähendus on palju muutunud. Tunkelo jätab seose sõnade hiis ja iidne vahel siiski täpsemalt selgitamata, oletades vaid, et väljend vanast iidsest ajast võis algselt olla hoopis vanast iidest/iiest (seestütlev sõnast iid), ning lõpetades hüüdlausega, et on ju vanade hiite ajast terved ajastud möödas.

Tunkelo kirjutist refereerib 1914. a 14. juuni Postimees, aga selles tutvustuses on iidne kirjutatud h-ga: hiidne. Sel ajal oli h kirjutamises sõna algusesse veel palju ebajärjekindlust ning otsustada võidigi sõna etümoloogia järgi. Niisiis võib kirjapilt hiidne olla ajendatud Tunkelo esitatud seosest sõnaga hiis. Samas leidub h-alguline hiidine ’iidne’ juba ühes 1913. aastal ilmunud raamatuski (eeldades, et aastaarv tiitellehel vastab tegelikule ilmumisajale), nimelt „Päewalehe“ aastaraamatus Villem Grünthal-Ridala kirjutises.

Mitte ainult h kirjutamine, vaid ka h hääldus sõna algul on eesti keeles olnud väga kõikuv. h võis kaduda sõnadest, kus algupäraselt oli h, ning tekkida sõnadesse, kus h-d varem polnud, nii et h olemasolu ega puudumine 20. sajandi allikates ei ole piisav argument ühegi etümoloogia poolt ega vastu. Võimalik on ju seegi, et eri algupära sõnad iid(ne) ja hiid/hiis on mingil ajal „kokku kasvanud“, seda just tänu tähendusseose loomisele, igaviku ning matmispaiga seostamisele.

Kirjandus

• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• Tunkelo, Eemil Aukusti 1914. Eräistä vainajainpalvontaan liittyvistä suomalaisista nimityksistä. – Kansatieteellisiä tutkielmia. Kaarle Krohnille hänen 50-vuotispäivänsä johdosta omistaneet työtoverit ja oppilaat. Helsinki: Société finno-ougrienne.
• Uibo, Udo 2013. Etümoloogilisi märkmeid (XIV). – Keel ja
Kirjandus 7, 529–535