hühler
Alamsaksa keelest laenatud sõna hühler ’silmakirjatseja, teeskleja’ leidub ühel korral Tallina Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Georg Mülleri jutluses, mis on peetud millalgi 1601. või 1602. aastal (vrd keskalamsaksa hucheler, hugeler; ülemsaksa Heuchler; vt Schiller, Lübben 1875–1881, Ariste 1981: 112).
‘Peale selle on ka kõik silmakirjateenrid ning variserid uskmatud, kes ei looda mitte Issanda Kristuse teenistuse ega surma peale, vaid omaenese vagaduse ning heade tegude peale ja tahavad seeläbi õndsaks saada’
1601–1602
Perrast omat kaas keick Hüchlerit, ninck Phariseirit Ebbauschkuset, ke eb mitte sen Issanda Christuße Verdenste ninck Surma, moito oma heñesa waggaduße ninck hėė töh pæle lotwat, ninck se lebbi tachtwat onsax sada. (Müller 1601–1602)
‘Peale selle on ka kõik silmakirjateenrid ning variserid uskmatud, kes ei looda mitte Issanda Kristuse teenistuse ega surma peale, vaid omaenese vagaduse ning heade tegude peale ja tahavad seeläbi õndsaks saada’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,02
18. sajandil – 0,00
m.nim
17. saj hüchlerit
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
• Schiller, K.; Lübben, August 1875–1881. Mittelniederdeutsches Wörterbuch I–VI. Bremen.