haigur
Sõna haigur on eesti keelde laenatud arvatavasti alggermaani keelest (rekonstrueeritud tüvi *χaigraz, vt ETY). Enne 19. sajandi II poolt on seda kirjalikes tekstides teadaolevalt kasutanud ainult Johannes Gutslaff (oma piiblitõlkes u. 1648–1656; vt EPAK) ja temagi hoopis häälikulisel kujul heger, mis viitab pigem mingile hilisemale allikale kui alggermaani keel.
1739. aasta piiblitõlkes on eelistatud heebrea laenu ↗aanavalind, seega haigur ega heger ilmselt kuigi levinud sõnad tol ajal polnud. (Eestisse asusid haigrud pesitsema alles 19. sajandi lõpul, nii et suuremat vajadust nende lindude nimetamiseks polnudki.)
Wiedemanni (1893) järgi on haigur tuntud vaid mõnel pool Lõuna-Eestis ja Peipsi ääres ning tähenduski võis olla nii ‘haigur’ kui ‘toonekurg’ (vrd soome ja karjala haikara ‘toonekurg’). Veel 1920ndatestki leiab tekste, kus haigru järele on sulgudes lisatud saksakeelne täpsustus. Selle aja tekstidest ilmneb, et haigru kohta öeldi ka külakurg.
‘toonekurg, haigur oma liikidega …’ (5Ms 14:18)
1648?–1656? (käsikirjas)
Sedda Reijeri, sedda hegeri temma sugku perra … (Gutslaff 1648?–1656?)
‘toonekurg, haigur oma liikidega …’ (3Ms 11:19)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
haiber Reyher, Reiger. d.[tartukeelne]
Wiedemann 1893
ha͜igur G. ha͜igru (S, SO) [Viljandimaa lõunaosa, põhjaeestikeelne Tartumaa] = ha͜igre. ha͜igre G. ha͜igre, ha͜igri G. ha͜igri, ha͜igru G. ha͜igru (d Pp) [tartukeelne, Peipsi rannikuala keeles] (ha͜iber, ha͜igur) Reiher, Storch.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,03
18. sajandil – 0,00
a.om või os
17. saj hegeri eL
Päewaleht, 13. juuli 1925
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
