batsill, batsillus

Sõna batsill, esialgu küll ladinapärasemal kujul batsillus (ladina bacillum ‘kepike’), jõudis eesti keelde Heinrich Hermann Robert Kochi avastusi kajastavate kirjutiste kaudu 1880ndatel.

Ado Grenzsteini „Eesti sõnastikus“ (1884) on batsillus märgitud kui võõras ja halb uus sõna, mille asemele oleks vaja paremat. Tekstides on kasutatud koolera-seeme, Grenzstein pakub koolera-idu, aga need seostasid batsilli esmajoones taimedega ja liialt kooleraga ega tulnud kasutusele.

♦

us-lõpp püsis selles sõnas muude sarnaste sõnadega võrreldes suhteliselt kaua. Algselt us-lõpulistena olid kasutusel näiteks akadeemikus, koomikus, kriitikus, muusikus jne. Ettepaneku us-lõpust üleüldiselt loobuda tegi Johannes Aavik (vt Aavik 1912: 471), aga batsill ja batsillus on paralleelselt esitatud veel 1925. a õigekeelsussõnaraamatuski.

Kirjandus

• Aavik, Johannes 1912. Keele kaunima kõlavuse poole. – Eesti
Kirjandus 11–12, Eesti
Kirjanduse Selts. Tartu, 465–498.