agu
Agu ’koit’ on peamiselt lõunaeestilise levikuga sõna, mis siiski leidub ka Hageri koguduse õpetaja Christoph Blume teostes (1662–1667) ja mis sõnastikes on lõunaeestiliseks märgitud alles 18. sajandil.
Vanade sõnastike järgi võis agu tähenduseks olla nii ’koit’ kui ’eha’. Andrus Saareste andmeil tähendab agu üksinda hoopis ’taevapuna’, hommikune ja õhtune agu eristatakse vastavate omadussõnadega (Saareste 1924: 6). Blumel siiski on agu vaste saksa rööptekstis Morgenröte, st ’koit’, ja ka Wastses Testamendis (1686) tähendab agu just ’koit’.
Sõna agu algupära pole teada. Kõige vanemates tekstides esineb agu valdavalt ühendis päeva agu ja algab h-ga. See lubab sõna agu seostada tüvega hakk ’algus’, ent muutus hakk : haku > agu : ao jääb sel juhul ikkagi veenva seletuseta (vrd Kettunen 1927).
Võimalik oleks siduda agu verbiga ↗hagema, mis 17. sajandi tekstides esineb tähenduses ’koguma’ ja murretes leidub nii h- kui ka a-algulisena. Hagu/agu oleks siis tavaline u-deverbaal ja päeva hagu saaks poeetilise tõlgenduse: päev ’päike’ korjatakse kokku taevapunast. (Vt ka ETY.)
‘koit’
Sest wata sihskit! kes on se / ke üllestousep kud illus Haggo? (Blume 1667)
‘Sest vaata siiski! Kes on see, kes tõuseb üles nagu ilus koit?’ Ent eesmätzel Näddäle Pühäl / Hao tullen / tulliwa nemmä Hawwa mannu (Wastne Testament 1686)
‘Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale’ (Lk 24: 1)
päeva agu ‘koit’
Kes on kumb ette tullep kud PehwaHaggo / kaunis kud Kuh … (Blume 1662)
‘Kes on, kes tuleb kui koit, kaunis kui kuu …’
aotäht ‘koidutäht’
Mo haotäht nink selge päiw, Kui ma käü pimedussen. (Quandt 1776)
‘Mu koidutäht ning selge päev, kui ma käin pimeduses.’
1648–1656? (käsikirjas)
Kui enge se päiwahaggo üllestulli erratasit neht Englit Lottit ülles, ninck ütlesit: Touwse ülles, wötta omma naist, ninck ommat katte tüttarat, kumbat käjen ommat, eth Sinna ej ka lettat hucka se lihna kurjateggemisse sean. (Gutslaff 1648–1656?)
‘Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!’ (1Ms 19: 15)
1662 (trükises)
Perrast sinno Woimusse sahp sinnul sinno Rawas heh Meele kahs offrima pöha Ehhitamisse sees / sinno Lapset sahwat sinnul sünditut kud Kaste Pehwa Haggo seest. (Blume 1662)
‘Su rahvas on meeleldi valmis su sõttamineku päeval; pühas ehtes ilmub su ette su noorte sõdijate vägi nagu kaste koidu üsast.’ (Ps 110: 3)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
Morgenröthe Haggo
Päiwa haggo Morgẽstern Haotecht
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Hao-Täht Morgenstern [Tartu k]
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
haggo, g. hao, Morgen- od. Abenddämmerung. d.[Tartu k]
„ löppep ärra die Morgen- od. Abendröthe verliert sich.
„ tössep od. nössep die Morgenröthe bricht an.
öddangunne haggo Abendröthe. –
s.[vt] hao. hao s.[vt] haggo. –
hao aig od. walge. Morgendämmerung. „täht Morgenstern.
„ tullen ganz früh des Morgens. d.[Tartu k]
„ wald die Irre, das Umherstreifen.
hao wallan ollema keinen Wohnort haben. Rg.[Rõuge, Põlva, Võru] haokenne die früheste Morgenzeit, vor Tagesanbruch. d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
agu G. au (S)[Viljandimaa lõunaosa] ago G. ao (d)[Tartu k] Morgen- od. Abendröthe,
ao-täht Morgen- oder Abendstern.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,04
18. sajandil – 0,01
Blume (1662, 1666, 1667)
Wastne Testament (1686) eL (EPAK)
Quandt (1776) eL
Kirjandus
• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• Kettunen, Lauri 1927. EestL ago, agu ‘koit’. – Eesti Keel, lk 196–198.
• Saareste, A. 1924. Leksikaalseist vahekordaest eesti murretes. I. analüüs. Tartu.
Päisepilt
• Saareste, A. 1924. Leksikaalseist vahekordaest eesti murretes. I. analüüs. Tartu, lk 7
