4. Õpetajakesksest õppijakeskse õpetamiseni

Anni Tamm

Kuidas jõuda selleni, et õppimine oleks ennastjuhtiv ja koostöine ning õppimine ise oleks aine sisu kõrval oluline õpieesmärk?

Nüüdisaegse õpikäsituse rakendumiseks on vaja muutust õppimise tähenduses, õpikeskkonnas, õppimis- ja õpetamisprotsessides.

Traditsiooniline õpikäsitus – nimetagem nii üldistatult Eestis ja ka mujal valdavat lähenemist õppimisele ja õpetamisele – ei ole alati piisavalt õppijakeskne, õpikeskkond ei ole koostööd soodustav ning õppimise eesmärgina ei mõisteta aine sisu kõrval ka õpiprotsessi. Käesolevas peatükis on kirjeldatud traditsioonilist õpikäsitust ning toodud välja, kuidas kirjeldatud arusaam või tegutsemisviis peaks muutuma.

Õppimis- ja õpetamisprotsess

Traditsiooniline õpikäsitus on pigem õpetaja- kui õppijakeskne: õpetaja annab õppijatele konkreetsed eesmärgid, ülesanded, lahendusviisid ning hindab seejärel õppijate sooritust. Õppijate ülesanne on järgida etteantud juhiseid. Sellises olukorras on probleemiks õppijate vähene motiveeritus, mis tuleneb sellest, et neid ei kaasata piisavalt oma õppimise planeerimisse, õppetegevustesse ja hindamisprotsessi.

Õpetajakeskne õppimine ei motiveeri õppijat.

Õppimise planeerimine

Traditsioonilise õpikäsituse järgi on õppijatel õpieesmärkide määramisel vähe sõnaõigust. Koolis on õpieesmärgid õppijate jaoks sageli ebaselged ning neid ei mõisteta enda isiklike eesmärkidena – need on õpetajate, kooli või ühiskonna eesmärgid. See soodustab õppijates välist motivatsiooni ning sõltumist välisest hinnangust oma tegevusele.

Nüüdisaegne õpikäsituse järgi peaks soodustama seda, et iga õppija määrab ise omale eesmärgid. Õppijate kaasamine eesmärkide määramisse on motiveeritud ja ennast juhtiva õppimise eelduseks. Lisaks hõlmab õppimiseks valmistumine eelnevate teadmise aktiveerimist ja kriitilist hindamist, võimalike liikumisteede uurimist, informatsiooni otsimist jne. Ka nendesse protsessidesse tuleks õppijaid kaasata. 

Paar näidet õppijatelt:

• Põhikoolis oli meile tulemas uus kirjanduse õpetaja. Klassijuhataja palus kõikidel õpilastel kirjutada uuele kirjanduse õpetajale kiri, kus tutvustada ennast, rääkida oma ootustest õppeaine suhtes ning varasemalt õpitust. Juba enne uue õpetajaga kohtumist oli kontakt temaga loodud ning õppijana oli tunne, et minu arvamus ja huvid on olulised ning neid võetakse õpetamisel arvesse.
• Ülikoolis registreerisin end uuele kursusele. Mõni aeg enne esimest loengut saabus õppejõult e-mailile link lühikese küsitlusega, kus ta uuris minu eelnevate asjakohaste teadmiste ning õppeainega seotud ootuste, huvide ja ka võimalike raskuste kohta. Küsitlus suunas õppijaid oma varasemaid teadmisi aktiveerima ning võimaldas neil õppetöö planeerimises osaleda.

Õppetegevused

Traditsiooniline õpikäsitus on sageli orienteeritud vaid sõnalise info töötlemisele (nt õpiku lugemine ja õpetaja kuulamine). See aga soodustab õppijates inertse teadmise omandamist – õpitakse ära faktiteadmine, mida rakendada ei osata.

Inertne teadmine – rakendada ei osata

Õppimine peab hõlmama erinevaid tegevusi: teiste vaatlemine, teistega arutlemine, küsimuste küsimine, informatsiooni otsimine, millegi uue proovimine, reflekteerimine. Õpijuhised võiks seega lisaks “Loe, kuula ja vaata”-le sisaldada ka järgnevat: arutle, defineeri, erista, selgita, ennusta, uuri, rakenda, analüüsi, seosta, üldista, koosta, katseta,  struktureeri.

Õppimise hindamine

Traditsiooniliselt ei ole õppijad hindamisse kaasatud. Õpetaja määrab kriteeriumid ning otsustab nende alusel, kas õppija on eesmärgi saavutanud või mitte.

Õppimisprotsessi hindamine peaks toimuma jooksvalt – õppija hindab kasutatud õpistrateegiate efektiivsust, rahulolu õpiprotsessiga ja omandatu kasulikkust. Vigade vältimisele ja parandamisele orienteerituse asemel peaks soodustama seda, et õppijad oskaksid märgata oma edusamme.

Paar näidet õppijatelt:

• Loengu lõpus laseb õppejõud kirjutada paberile 3 uut omandatud teadmist või oskust, 2 küsimust, mis teema kohta tekkisid ning 1 mõtte, mida tahan edasi uurida. See suunab õppijaid veel kord mõtlema loengus kuuldule: millest juttu oli, mida uut ma teada sain, mis jäi minu jaoks segaseks, mis oli kõige huvitavam.
• Nii koolis kui ka ülikoolis suunati meid looma õppimappe. Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis õppimapp töötas hästi just siis, kui õpetaja/ õppejõud toetas ja suunas selle koostamist ning oma arengu märkamist. Kui õpimappi lihtsalt kõik oma tööd kuhjata ning õpetaja ei toeta õppijat õpimapi sisulisel hindamisel, siis ei ole sellest suurt kasu.

• Kursuse lõpus oli ülesanne kirjutada kiri tulevasele sellel kursusel osalevale tudengile. Tuli selgitada, mis teda ees ootab ning miks kursusel omandatud teadmised-oskused tema erialal vajalikud on. Samuti sai jagada oma kogemusi: kuidas minul läks, mis mulle enim meeldis ja mis põhjustas raskusi. 

Kokkuvõtvalt: traditsioonilise õpikäsituse puhul on palju välist kontrolli. Õppimisprotessi reguleerib õpetaja ja üldine koolisüsteem. Õppijatele luuakse arusaam õppimisest kui samm-sammulisest protsessist, õpiku algusest lõpuni. Tegelikus elus ei ole õppimine selline – ressursid pole alati kättesaadavad, palju on ennustamatust ja takistusi ning valitud strateegiate kasulikkust tuleb ise jooksvalt hinnata.

Õpetajakesksus	→	Õppijakesksus
Õpetajast, õppekavast ja õpikust lähtuv õppimine	Järjepidev välise kontrolli vähendamine, vastavalt õppijate enesejuhtimis­oskuste arengule	Enesejuhitud õppimine
Õpisituatsioonis on selged, sageli õpetaja poolt määratud eesmärgid, ressursid, tegevused ja tulemused	Õppimisel kasutada rohkem ebakindlust tekitavaid situatsioone, kus tuleb arvestada teiste õppijate erinevuste ja määramatusega	Lahendatakse reaalelulisi probleeme, kus eesmärgid, ressursid ja võimalikud tegevused ei ole ette antud

 

Õpikeskkond

Variatiivsus õpikeskkonnas ja õppeprotsessides

Traditsiooniline õpikäsitus lähtub sellest, et kõik õppijad arenevad ühtemoodi ning seega õpetatakse neile samu asju samamoodi ja samal ajal. Õppijaid survestatakse sobituma keskkonda, mille õpetajad neile loonud on.

Nüüdisaegse õpikäituse järgi peaksid õpetamise planeerimise aluseks olema õppijate vajadused, varasemad teadmised, võimed, huvid ja õpistiilid. Õppijaid tuleb kaasata õppetöö planeerimisse, jätta ruumi muudatustele, arvestada õppijate individuaalsete erinevustega ning kasutada õppijaid aktiveerivaid meetodeid.

Õppimist tuleb kohandada õppijaga, mitte õppijat õppimisega.

Seotus, kuuluvustunne ja koos õppimine

Traditsioonilises õpikeskkonnas on palju individuaalset õppimist ja omavahelist võistlemist. Probleemiks võib saada agressiivne käitumine, kiusamine. Koos õppimine piirdub sageli sellega, et õpitakse kõrvuti.

Nüüdisaegne õpikäsitus soodustab koostöist õppimist. Tähelepanu tuleb pöörata õppijate sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele eesmärkidele – olla omaks võetud ning tunda end õppides ja õpikeskkonnas hästi. Oluline on luua õhkkond, kus õppijad julgevad küsimusi küsida ja oma arvamust avaldada. Õppijate omavahelise koostöö ja suhtlemise toetamiseks on loomulikult grupitööd kasulikud. Nagu aga juba 3. teema juures öeldud, ei tähenda grupitöö alati seda, et õppijad omavahel koostööd teevad. Allolevas tabelis on välja toodud erinevad grupitöö tasandid, millest vaid kaks viimast on kooskõlas nüüdisaegse õpikäsituse printsiipidega. See, millisel tasandil õppijad grupitööd sooritavad, sõltub näiteks:

• õpikeskkonnas domineerivatest hoiakutest: kuivõrd ollakse orienteeritud võistlemisele ja kuivõrd koostööle;
• konkreetse ülesande püstitusest: kuivõrd on võimalik ülesanne n-ö tükkideks võtta ja igaühel oma osaga teistest sõltumatult tegeleda;
• õppijate oskustest: kuivõrd on tähelepanu pööratud nende suhtlemisoskuse, probleemilahendusoskuse ja teiste koostööks vajalike oskuste arendamisele;
• õpetajate omavahelisest koostööst: ära ei tasuks unustada mudeldamise olulisust. 

Õppija peab end õppides hästi tundma.

Erinevad grupitöö tasandid

1. tasand: Õppijad määratakse koos töötama, kuid neil puudub selleks huvi. Pealtnäha toimub omavaheline suhtlemine, kuid tegelikkuses võisteldakse. Õppijad tajuvad, et neid hinnatakse individuaalselt. Üksteises nähakse konkurente, kelle peab alistama. Tagajärjeks on see, et grupitööga saavutatu on väiksem kui see, milleks üksik grupiliige võimeline oleks.

2. tasand: Õppijad määratakse koos töötama ja nad on sellega nõus. Samas nõuavad antavad ülesanded vähe ühiselt tegutsemist. Õppijad tajuvad ka siin, et neid hinnatakse eraldi. Omavahel suheldakse ülesande täpsustamise ja info vahetamise eesmärgil, kuid soovi üksteist aidata ei ole. Sellise grupitöö puhul on sage see, et mõni grupiliige ei panusta piisavalt, siis aga langeb ka teiste motivatsioon. Tagajärjeks on parem tulemus kui esimesel tasandil, kuid jätkuvalt suudaks mõni grupiliige üksi palju rohkem. Sellel tasandil toimuv koos õppimine on traditsioonilistes klassiruumides valdav.

3. tasand: Koostöine õppimine – õppijad töötavad koos, et saavutada ühiseid eesmärke. Tajutakse, et enda eesmärke on võimalik saavutada vaid siis, kui ka teised grupiliikmed oma eesmärgid saavutavad. Õppijate vahel toimub arutelu, üksteist aidatakse, toetatakse ja julgustatakse. Iga grupiliikme panus on oluline. Grupitööga saavutatu on suurem kui grupiliikmete individuaalsete soorituste summa.

4. tasand: Koostöine õppimine, mida iseloomustab õppijate suurem pühendumus. Õppijad on pühendunud üksteisele ja grupitööle, tunnevad siirast huvi üksteise käekäigu ja grupitöö toimimise vastu.

Õpetajakesksus	→	Õppijakesksus
Kõikide õppijate samaaegne ning ühesugune õpetamine	Koostöö õppijate ja õpetajate vahel, variatiivsus õppemeetodites ja ‑kontekstides	Õppijate individuaalsete erinevustega arvestamine
Eraldi õppimine ja üksteisega võistlemine	Sotsiaalsete oskuste arendamine, positiivsete suhete  toetamine, koostöö õpetamine ja sellega seonduvate eduelamuste võimaldamine	Koostöine õppimine

Õppimise eesmärk

Traditsioonilise õpikäsituse puhul on ülesanded teoreetilised ning õppijatel on raske mõista õpitu rakendusvõimalusi reaalses elus. Õppimine on orienteeritud aine sisule. Õpetajad kontrollivad õppimisprotsessi ja õppijate roll on küllaltki passiivne. Muutusteks õppimises ja õpetamises on vaja just nimelt muutust õppimise tähenduses. Mis see õppimine siis ikkagi on? Mida tuleb teha selleks, et õppida? Nüüdisaegse õpikäsituse järgi on õppimine midagi rohkemat kui passiivne informatsiooni vastuvõtmine. See on aktiivne teadmiste konstrueerimine, mis eeldab varasemate teadmiste aktiveerimist ja sidumist uutega. Aine sisu kõrval on oluline õppida probleemide lahendamise oskust, põhjendamisoskust, kriitlise mõtlemise oskust – teisisõnu oskust ennast juhtida ja oma tegevuse üle reflekteerida. Õpiülesanded peaksid olema õppijatele tähenduslikud ning õppimine toimuma läbi tegutsemise – teadmisi ja oskusi omandatakse läbi nende kasutamise.

Õpetajakesksus	→	Õppijakesksus
Õpetamine on teadmiste edasiandmine, õppimine on teadmiste vastuvõtmine	Õpetamise eesmärgiks tuleb seada õpilaste õppimisoskuste ja õpetaja enda õpetamisoskuste areng	Õpetamine on õppimise toetamine, õppimine aga aktiivne teadmiste konstrueerimine
Ainekeskne õppimine	Õpioskuste ning teadmiste seostamise ja rakendamise oskuse arendamine ja hindamine	Õppimiskeskne õppimine

Kokkuvõte

Nüüdisaegset õpikäsitust iseloomustab traditsioonilisest erinev arusaam õppimisest, õpikeskkonnast ja õppimis- ja õpetamisprotsessidest. Tuleb leida teid, muutmaks väljakujunenud harjumusi ja praktikaid, mis on pealtnäha aastakümneid toiminud. 

---

Kasutatud kirjandus on lisalugemise lehel.