7.2 Õppijate lood

Kooliõpilaste lood

Haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse poolt läbi viidud kujundava hindamise projekti raames (Maria Jürimäe, Anita Kärner ja Katri Lamesoo, 2011) koguti kooliõpilastelt lugusid toredatest õppimiskogemustest. Järgnevalt on esitatud nelja õpilase kogemused.

1) Mulle väga meeldis 7. klassi lõpus toimunud õppematk/maastikumäng/geograafia projekt Harku metsas. Seal saime panna mängu kõik teoreetilised teadmised bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia alal. Sellel päeval ma tundsin, et minu teadmistest oli kasu ning ma suutsin looduses hakkama saada. Soovin, et selline projekt toimuks ka sellel aastal. Peale oma teadmise proovilepaneku, tekkis ka mõnus looduslähedane tunne, eriti siis kui me sohu ära eksisime.

Õppijatel on vaja mõista, kus ja kuidas omandatud teamisi rakendada.

2) Mäletan, kui me esimeses klassis läksime kuskile metsa ekskursioonile. Matkasime metsaradadel, imetlesime sipelgapesi ja luide. Järsku hakkas sadama. Ma küsisin huvi pärast õpetajalt, kuidas on võimalik, et mingid piisakesed kukuvad selgest taevast alla? Ta rääkis mulle, et vesi tõuseb aurates õhku, muutub pilveks ja kui pilve sisse väga palju niiskust koguneb, sajab see alla. See päev on mul siiamaani meeles ja ma sain teada, et vihm ei ole jumala nutt.

3) Üks parimaid õppekogemusi, mis mul olnud on, oli seikluskoolitus sügisel, 2010. aastal. Selle eesmärk oli õpetada meile meeskonnatööd ja usaldust. Kohapeal jagati meid meeskondadesse. Peale seda oli meil üks ühine võistlus, peale seda läksid meeskonnad oma teed. Võitlused panid meid proovile füüsiliselt ja vaimselt. See õpetas meile kuidas meeskonnana ja paaridena töötada. Ülesanded olid keerulised, ent lõpuks õnnestus minu meeskonnal võita. See oli hea kogemus. Paljud ülesanded oli keerulised, aga me saime neist enamusega hakkama. Lõpus oli selge, kes mida ja kui efektiivselt muudab. See tõesti õpetas meid ühiselt töötama.

Grupis töötamine õpetab koostööoskusi ning võimaldab ülesandeid efektiivsemalt lahendada.

4) Võiks arvata, et õppimine toimub põhiliselt koolis. Minu hea õppimiskogemus toimus aga hoopis suvel. See oli eelmise aasta august, taevaskojas. Toimus noorte suvelaager, kuhu olid kogutud noored erinevatest riikidest. Eestist oli minul ja veel kümmekonnal noorel see ainulaadne võimalus osaleda selles laagris. Laager kestis küll ainult nädala, kuid ometi ma õppisin sellest väga palju. Päevast-päeva sain seal suhelda ja tegutseda koos erinevate rahvustega. Selle üürikese nädala sees leidsin uusi sõpru, kellega suhtlen siiani ning parandasin oma inglise keelt suurel määral. Varasematel aastatel on inglise keel mul ikka neli olnud, kuid sellel õppeaastal tundub inglise keel kuidagi lihtne ning viied on kerged tulema. Naudin nüüd ka raamatute lugemist inglise keeles ning filmide-seriaalide vaatamist ilma subtiitriteta. Sama organisatsiooni kolm aastat tagasi korraldatud laagrist on mul samuti meeldivad õppekogemused, seal õppisin lisaks inglise keelele ka üldist julgust suhteid algatada. Need laagrid on olnud kindlasti minu ühed parimad õppekogemused ja kindlasti osalen neis veel ka edaspidi. Minu kogemus näitab, et õppimine võib olla ka väga positiivne ja huvitav.

Õppimine toimub ka väljaspool kooli.

Täiskasvanud õppija lugu

Oma lugu õppimisest jagas ka täiskasvanud õppija (31aastane meesterahvas).

Mul on väga palju erinevaid huvisid ning ma naudin millegi uue õppimist. Ma uurin tihtipeale asjade kohta, millega mul pole otseselt midagi peale hakata. Õppimiseks ei pea enam traditsioonilisi raamatuid lugema, sest internet on täis väga õpetlikke blogipostitusi, videosid ja fotosid. 

Internetis on väga palju võimalusi õppimiseks. Näiteks: iTunes U ülikoolide loengud Khan Academy Youtube TED

Ka Facebook ja Pinterest võivad olla õppimiskohad. Samuti on võimalik foorumites inimestega arutleda. Võimalik on emaili abil teadjamatelt inimestelt nõu küsida. Võimalik on arvutimängude ja simulaatoritega üsna reaalseid kogemusi saada. 

Olen aastate jooksul märganud, et mida rohkem erinevaid asju ma uurin, seda avatumaks mu mõtlemine muutub. Leian end sageli kuulamast/vaatamast videosid arhitektuurist, logode disainimisest, geenitehnoloogiast, astronoomiast, filosoofiast ja väga mitmetest teistest asjadest. 

Huvitav on see, et minu soov õppimise järgi kasvas alles peale (kõrg)kooli lõpetamist. Mäletan, et aasta peale ülikooli lõpetamist mõtlesin endamisi, et olen ühe aasta jooksul iseseisvalt rohkem õppinud, kui kogu ülikooliaja jooksul kokku. Kui ma selle üle natuke rohkem mõtisklesin, siis leidsin, et esimest korda elus saan õppida tõepoolest seda, mis mind ka huvitab. Saan teha seda vabatahtlikult ja enda soovil. Isegi kui koolis läksin teatud eriala õppima, siis õppematerjalid ja muu selline ei olnud enam minu valik. Mulle ei sobinud alati need konkreetsed teemad, mida otsustati õpetada või siis õppemeetodid ise. Õppimine koolides lihtsalt ei olnud huvitav. Aga õppimine peab olema huvitav.

Kui ma kõrgkooli olin lõpetanud (rahvusvahelise ärijuhtimise erialal), siis järgneva 2-3 aasta jooksul õppisin iseseisvalt juurde majandusteaduse. Lugesin palju raamatuid ja artikleid, kuulasin podcaste ja vaatasin videoloenguid. Jõudsin selles lausa nii kaugele, et olin suuteline elukutseliste majandusteadlastega peaaegu kõikidel teemadel arutlemiseks. Eks alguses oli ikka nii, et teadmised mõnes osas ei olnud mul piisavalt head, kuid kui mu arutelu seetõttu vajaka jäi, siis läksin ja lugesin selle konkreetse teema korda juurde, et ka see oleks järgmiseks korraks selge. 

MÕTLEMISEKS Milline on Sinu lugu?