Nüüdisaegne õpikäsitus
5. Nüüdisaegse õpikäsituse mudel
Margus Pedaste
Milleks on vaja nüüdisaegse õpikäsituse mudelit? Millest see koosneb? Kuidas seda edasi arendada?
Nüüdisaegse õpikäsituse mudel peaks looma süsteemi õpikäsituse erinevatest komponentidest, et toetada õppimisega seotud probleemide lahendamist. Siin tutvustatava mudeli alusideed on pärit Liisa Postareffi ja Sari Lindblom-Ylänne (2008) artiklist. Tegemist on esialgse teoreetilise mudeliga, mis vajab veel testimist, et mõista komponentide omavahelisi seoseid. Seoseid teades saab välja arendada rakendusliku mudeli, et õpikäsituse kaudu liikuda elukestva õppe, avatud ja seoseid loova hoiaku ning dünaamilise teadmiste ja oskuste baasi suunas.
|
Nüüdisaegse õpikäsituse mudel püüab aidata kaasa järgmise kolme probleemi lahendamisele:
|
Postareff ja Lindblom-Ylänne (2008) uurisid õppejõudude õpetamispraktikaid ning eristasid 10 komponenti, mis on rühmitatavad nelja suuremasse gruppi (vt joonist). Seda vaadates paistab, et õpetamis- ja õpikäsitust ei ole nüüdisajal vaja vaadelda lahus – need on sama protsessi kaks erinevat vaadet. Samuti ei ole olulist erinevust kõrghariduse ja üldhariduse tasemel. Nüüdisaegne õpikäsitus peaks hõlmama mõlemat ja pakutav süsteem võiks olla elukestva õppe õpikäsituse üldmudeli aluseks.
Selle mudeli järgi iseloomustab nüüdisaegse õpetamisprotsessi kontekstis planeerimist
- õppija vajadustega arvestamine,
- eelteadmiste väljaselgitamine,
- ühine planeerimine,
- avatus kavandatut paindlikult muuta, kui selleks on oluline põhjus.
Õpetamine ei lähtu õppekavast ega õpetajast, vaid õppijatest, kes suunatakse oma eelteadmistele tuginedes uusi teadmisi konstrueerima. Seejuures arvestatakse ka õppijate individuaalsete eripäradega.
Tutvustatud jooniselt on aga puudu laiem keskkond – ühiskondlikud ootused koolile, õpetajatele ja koolilõpetajatele, samuti füüsiline keskkond, mis peab toetama vaimset ja sotsiaalset keskkonda:
Ühiskondlikud ootused on osalt kirja panemata ja tunnetuslikud, kuid osalt on nad väljendatud regulatsioonides nagu riiklik õppekava. Kas me oleme nende regulatsioonidega loonud tingimused, mis soosivad nüüdisaegset õpikäsitust? Kas nad võimaldavad sellele vastava organisatsioonikultuuri kujundamist?
Organisatsioonikultuurile keskendumine toob pildile koolipere. Nüüdisaegse õpikäsituse rakendamisel on võtmetähtsusega inimesed. Seni oleme rääkinud peamiselt õpetajatest ja õppijatest, kes tegutsevad raamides, mille kujundab juhtkond. Lapsevanematel on aga oluline roll õpilaste hoiakute kujundamisel. Seega võib öelda, et õpetajate õpetamine ja õpilaste õppimine jäävad nüüdisaegse õpikäsituse keskseteks protsessideks, kuid oluline on vaadelda ka laiemat tausta.
Organisatsioonikultuur – hoiakud, tavad, rutiinid, rituaalid jms.
Lisaks õpikäsituse elementidele on olulised ka nendevahelised seosed, näiteks suhted õpilaste ja õpetajate vahel, õpilaste ja lapsevanemate vahel, kuid ka õpilastel omavahel ja õpetajatel omavahel.
|
Õpikäsituse mudeli komponendid:
|
Eelnevat kokku võttes võib öelda, et nüüdisaegse õpikäsituse mudeli abil peaksime saavutama avatud ja seoseid loovad hoiakud ning ette valmistama elukestvaks õppeks, et saaks vastavalt vajadusele uuendada dünaamilist teadmiste ja oskuste baasi.
Nende sihtide saavutamiseks on olulised seitse õpieesmärki:
- enesejuhitud õpe,
- koostöine õpe,
- emotsionaalne rahulolu,
- sisemine motivatsioon,
- valmisolek ebakindluseks,
- sallivus,
- refleksioonioskus.
Õpieesmärke aitavad saavutada nüüdisaegse õpikäsituse elemendid, mida võib liigitada kolme gruppi: arusaam õppimisest, seda toetav õpikeskkond ja viimases toimuvad õppimis- ja õpetamisprotsessid. Need elemendid on osaliselt kattuvad: näiteks saame õppimisest aru kui konstruktivistlikust protsessist, peame kujundama õpikeskkonna, mis toetab konstruktivismile omaselt ise eesmärkide seadmist ja õppe personaliseerimist ning kavandama ka õpetamisprotsessi nii, et õppijatel oleks võimalik konstrueerida oma teadmised olemasolevatele tuginevalt.
Õpikäsituse elemendid :
arusaam,
keskkond,
protsessid.
Mudelis on oluline, et elemendid panustavad koos eesmärkide saavutamisse ja eesmärgid omakorda üldisemate sihtide saavutamisse. Võimalik, et tegelikkuses on mõned elemendid rohkem ja teised vähem olulised ning mõned avalduvad pigem õppija ja teised õpetaja või õppijate rühma tasandil, aga seda arvestava rakendusliku mudeli välja töötamine vajab lisauuringuid.
Rakenduslikuma mudeli loomiseks on vaja lisauuringuid.
Selleks, et empiiriliselt jõuda lihtsama rakendusliku mudelini, on vaja hinnata õpikäsitust iseloomustavaid tunnuseid ning leida, kas need on tegelikult eristatavad, kuidas need omavahel seostuvad või võimaldavad prognoosida eesmärkide saavutamist.
|
Esialgse teoreetilise mudeli põhjal võib välja tuua seitse tunnust, mille järgi hinnata õpikäsitust:
|
Kasutatud kirjandus on lisalugemise lehel.
