1. Õppimise kolm suurt sihti tänapäeval

Margus Pedaste

Milleks me üldse õpime? Miks me tahame, et lapsed käiksid koolis ja õpiksid nii formaalses kui ka mitteformaalses keskkonnas? Miks peavad ka täiskasvanud õppima?

Info hulk ja olulisus muutuvad nüüdisajal väga kiiresti, seepärast peame õppima kogu elu. Me ei oska öelda, milliseid teadmisi on vaja tänasel õpilasel 20 aasta pärast. Natuke täpsemalt võime aimata, milliseid oskusi on vaja. Veelgi selgem on, millised hoiakud on kiiresti muutuvas maailmas asjakohased: moodne ühiskond vajab inimesi, kes on ennastjuhtivad, oludega kohanduvad, keskkonda aktiivselt kujundavad ning motiveeritud tegutsema üheskoos (sest ühe inimese teadmistest või oskustest jääb edukaks tegutsemiseks lihtsalt väheks). 

Et inimene oleks ennastjuhtiv, kohanemisvõimeline, koostöine.

Seega on nüüdisajal õppimisel kolm suurt sihti: inimeste kujundamine elukestvateks õppijateks; selleks vajaliku avatud ja seoseid loova hoiaku kujundamine; piisava teadmiste ja oskuste baasi omandamine.

Elukestev õppimine

Elukestva õppe olulisust on rõhutatud erinevates allikates juba pikka aega ning 2014. aastast on see selgelt ka Eesti elukestva õppe strateegia eesmärgiks.

Erinevalt varasemast vaadeldakse nüüdisajal õppijatena nii lapsi, noori kui ka täiskasvanuid. Vastavalt vajadusele peavad õppima kõik. Seejuures võivad muidugi olla erinevad õppimise eesmärgid, näiteks õpib laps esmalt igapäevaseid toimetusi tegema, koolis omandatakse üldine teadmiste baas erinevatest valdkondadest ning hiljem keskendutakse enda arendamisele ja täiendamisele eelkõige oma töövaldkonnas ja muudel huvipakkuvatel teemadel.

Samamoodi võivad varieeruda õppimise meetodid ja erinevate osapoolte rollid. Nii peab lapseeast nooruki- ja edasi täiskasvanuikka jõudes suurenema iseseisvalt õppimise oskus: järjest väheneb õpetaja või juhendaja roll ning suureneb vajadus otsida iseseisvaks õppimiseks vajalikke materjale (nt veebipõhiseid) ja meetodeid (nt vaatlemine teiste kogemuste tundma­õppimiseks, enda tegevuse süsteemne reflekteerimine).

Kui veel mõnda aega tagasi oli täiskasvanud õppijate seas enamasti levinud koolitustel õppimine, siis nüüd nähakse selle kõrval olulisel kohal supervisiooni kui süsteemset nõustamisprotsessi, refleksiooni kui süsteemset oma kogemusest õppimist ja ka uuringupõhist lähenemist. Erinevatel elualadel oma tööst õppimiseks sobib hästi nt tegevusuuring, mis on erinevate materjalide, oskuste või meetodite arendamiseks kavandatud tsükliline uuring, kus vahelduvad disainimise, testimise ja arendamise etapid. 

Uuemad õppimisviisid: supervisioon, refleksioon, uuring.

Õppimise eelduseks on aga sõltumata viisist arusaam sellest, et on vaja midagi õppida – omandada uusi teadmisi, arendada oskusi või kujundada hoiakuid, mis aitavad soovitud eesmärke paremini saavutada. Seetõttu on elukestva õppe eelduseks avatud ja seoseid loov hoiak, mis on vaadeldav ka omaette sihina, milleni peaks õppimine nüüdisajal viima.

Avatud ja seoseid loov hoiak

Avatud hoiak tähendab valmisolekut kahelda oma senistes teadmistes ja oskustes või olla kriitiline ka enda hoiakute suhtes. Ajalugu on sageli näidanud, et meie teadmised on uute uuringute valguses osutunud valeks või puudulikuks. Näiteks eelmise sajandi keskpaigas ei osatud kahtlustada suitsetamise kahjulikkust, kuid täna teame hästi, milliseid ohtlikke tagajärgi (nt hingamisteede vähkkasvajaid) see võib põhjustada. Samamoodi ei osanud me mõnekümne aasta eest selle teadmise olemasolul tõhusalt vähendada noorte huvi suitsetamise vastu ja jagasime teadmisi, millest ei piisanud suitsetajate hulga vähendamiseks. Alles hiljem saime aru, et eesmärkide saavutamiseks on vaja arendada oskusi sotsiaalse survega toimetulekuks ning kujundada hoiakuid, mis toovad esile vastutuse mitte ainult iseenda vaid ka teiste tervise eest.

Õppimise kontekstis tähendab avatus nüüdisajal ka seda, et üha rohkem õppematerjale ja õppimisvõimalusi avatakse vabalt kasutamiseks üle maailma. Suur osa maailma teaduskirjandusest on täna avatud ligipääsuga ning järjest enam luuakse suurele õppijate hulgale mõeldud vaba juurdepääsuga e-kursusi ehk MOOCe (Massive Open Online Course). Paljud väärtuslikud materjalid on tänu  internetile lihtsalt kättesaadavad. Seega on täna soovijal õppimiseks avarad valikuvõimalused – sageli piisab veebilehitseja aadressireale huvi­pakkuva küsimuse või sellega seotud märksõnade trükkimisest. Tõsi, infotulv suurendab vajadust selliste oskuste järele nagu tohutust materjalihulgast kiiresti vajaliku leidmine ja teabe usaldusväärsuse hindamine.

Avatus õppimisele ja avatud õppimisvõimalused.

Väga oluline on nüüdisajal avatud teaduse mõiste, mis läbib Euroopa Komisjoni paljusid programme. Selle kohaselt oodatakse, et teadlased kaasavad uute avastuste tegemisse, aga ka ühiskonnale oluliste probleemide määratlemisse inimesi erinevatelt elualadelt. 

Ka õpetajatelt oodatakse täna mitte ainult planeeritud õppekava järgimist, vaid õppijatega arvestamist, valmidust kohandada õppe sisu ja eesmärke vastavalt õppijate eelteadmistele, võimetele, edasijõudmisele, aga ka ühiskonnas hetkel aktuaalsetele probleemidele. Samuti teame, et üha rohkem õppimist toimub mitteformaalselt või informaalselt – sageli spetsiaalselt kavandamata, igapäevastes situatsi­oonides, ilma formaalse õpetaja ja õppekava suunamiseta. Seega peame ise olema õppijatena uutele ideedele avatud, aga avatud peavad olema ka õpetajad, kuna õpilase ja õpetaja teadmiste ja oskuste tase ei pruugi mitmes valdkonnas enam olla oluliselt erinev.

Palju õpitakse ka mitteformaalselt.

Teadmiste ja oskuste baas

Kuna inimkonna teadmiste maht kasvab järjest kiiremini, on selge, et ei ole võimalik ära õppida kõike, mida ühel või teisel elualal edukalt tegutsemisks vaja läheb. Seetõttu räägitakse üha sagedamini laiemast teadmiste ja oskuste baasist, mis on vajalik erinevate teadmiste ja oskustega inimeste omavaheliseks koostööks. Laiapõhjalised baasteadmised saavutatakse nüüdisajal enamasti erinevate ainevaldkondade lõimimisega. Näiteks kasutatakse probleemipõhist lähenemist: keskkonnaprobleemi lahendamiseks on vaja teadmisi loodus­teadustest, suhtlemisoskusi sotsiaalteadustest ja kultuuripädevust humanitaar­teadustest. Igaüks ei saa kõiges tugev olla, aga just laiad baasteadmised võimaldavad koostööd.

Baasteadmiste kõrval peetakse nüüdisajal siiski oluliseks ka seda, et iga inimene arendaks ennast mingis kitsamas valdkonnas sügavuti. Sellist kompetentsimudelit nimetatakse T-mudeliks – T rõhtne katus näitab, et inimesel on baasteadmised erinevates valdkondades; püstjoon näitab, et mingis valdkonnas on ka sügavamad teadmised ja enam arenenud oskused. 

Kompetentside T-mudel: lai baas ja kitsam süvenemine

Järgnevates peatükkides vaadeldakse lähemalt, millised teadmised ja oskused võiksid olla vajalikud elukestvate avatud hoiakutega koostöiste seoseid hästi loovate õppijate arengu toetamiseks.

---

Kasutatud kirjandus on lisalugemise lehel.