Värvus

Värvus kuulub oluliste, juba palja silmaga kindlaks tehtavate omaduste hulka, kuid paraku võib ühe mineraali värvus varieeruda laiades piirides. Mineraali värvus on põhjustatud mineraali läbinud või sellelt peegeldunud valgusvoo spektrist. Kuigi paljud mineraalid võivad olla erineva värvusega, mis võib kivi määramisel viia eksiteele, kuulub värvus (vähemalt esialgsel määramisel) iseloomulike tunnuste hulka. Paljudel mineraalidel on värvus iseloomulikuks ja heaks tunnuseks. Näiteks on vaavel alati kollane, malahhiit roheline, oliviin rohekas, jne. Püsiva värvusega on ka püriit, galeniit, grafiit, kalkopüriit jne.

Mineraale jaotatakse värvuse järgi:

• värvitud ehk akromaatilised (näiteks teemant, mäekristall), kus valguskiir läbib kivi, ilma et neelduks mingi kindla lainepikkusega valguslaineid;
• idiokromaatilised (malahhiit, rodoniit), kus värvus on tingitud mineraali keemilises valemis olevast elemendist (näiteks malahhiidil vask, rodoniidil mangaan);
• allokromaatilised (näiteks ametüst, rubiin, kaltsedon), kus värvus on tingitud mehhaanilistest lisandelementidest, või kristallvõre defektidest, mis keemilises valemis ei esine;
• pseudokromaatilised, värvus on põhjustatud erinevate optiliste efektide poolt. Siia kuuluvad irisatsioon, tiigri-, kulli- ja kassisilmaefektid ja opalestsents (küütlemine, siramine).

Kriipsu värvus

Kriipsu värvuseks nimetatakse mineraali pulbri värvust, mis saadakse mineraali hõõrumisel vastu mati pinnaga glasuurita portselantahvlit või selle kriimustamisel kõva esemega. Kriipsu värvus võib ühtida kivi värvusega, aga võib viimasest täielikult erineda. Näiteks püriidi kriips on must, hematiidil kirsipunane. Värvitute kivide kriipsu värvus on reeglina valge või hele. Kuna portselantahvli kõvadus on ligikaudu 6, siis jätavad sellele kriipsu vaid väiksema kõvadusega mineraalid.