3. Viisakuskäitumine erinevates kultuurides

Üks olulisi, aga nähtamatuid, kultuuride jooni on väärtused, mis meie kultuuris toimivad ja mis mõjutavad suhtlust erinevatel viisidel, sealhulgas selles, mida me tajume viisaka ja ebaviisaka suhtlusena. See tähendab, et me ei saa rääkida mingitest universaalsetest viisakusnormidest, vaid see, mida tajutakse viisaka või ebaviisakana tuleneb konkreetse kultuuri väärtushinnangutest ning tihti on tuntavad erinevused ka rahvuskultuuri sees (nt erinevate vanusegruppide, sotsiaalsete klasside, subkultuuride jne vahel). Viisakuskäitumist uuritakse indiviidide tasandil ning peab olema ettevaatlik järelduste laiendamisega kogu kultuurile! Tegemist on tendentsidega, mitte normidega.

Viisakuskäitumusega tegeleb terve ühe keeleteaduse haru pragmaatika osa, mida nimetatakse viisakusteooriaks, mille tuntuimad autorid on Robin Lakoff (1973), Penelope Brown & Sephen Levinson (1978) ning Richard Watts (2003).

Brown & Levinson (1978) kasutavad viisakust analüüsides Erving Goffmani mõistet “nägu” (avalik minapilt, mida me soovime suhtluses kaitsta). Nad eristavad negatiivset nägu (soov tegutseda oma äranägemise järgi) ja positiivset nägu (soov olla hinnatud, kuuluda sisegruppi) Teised autorid on kasutanud vastandust austusel põhinev kultuur ja solidaarsuskultuur (Lakoff 2006). Need kaks nägu vajavad erinevaid viisakussreteegiaid, et vältida teise inimese avalikku minapilti ohustavaid tegusid (face threatening acts).

Positiivse viisakuse strateegiate hulka kuuluvad muuhulgas sinatamine, eesnimede kasutamine, komplimendid, jutukus, naljad, slängi ja sisegruppi kuulumist tähistava keele kasutamine, avatud kehakeel, naeratamine ja silmside. Negatiivse viisakuse strateegiate (distantseerimisstrateegiad) hulka kuuluvad muuhulgas teietamine, perekonnanimede ja tiitlite (härra, proua, doktor, jne) kasutamine, põiklusväljendite ja passiivivormide kasutamine, vaikus, suletud keha, mittemidagiütlev näoilme ja silmside vältimine.

Tegemist pole väärtushinnangutega, s.t postitiivne viisakusstrateegia pole parem kui negatiivne! Mõlemad käitumisnormid on viisakad, aga ühte kasutame oma tuttavatega suheldes, teisi näiteks ametlikus suhtluses. Samas on teatud kultuurides ja subkultuurides eelistatud pigem distantseerimine (nt Jaapani kultuur) ja teistes pigem solidaarsuse rõhutamine (nt Rootsi kultuur).

Pole olemas viisakaid ja ebaviisakaid kultuure, ainult erinevad strateegiad ja arusaamad sellest, milline on viisakaks peetav käitumisviis. Samuti on erinevates kultuurides erinevused sotsiaalsete klasside vahel ning nt naistele ja meestele esitatavate viisakusnõuete vahel.

 

Viisakusnormid pole universaalsed, vaid neid mõjutavad kultuurilised väärtused. Viisakusnormid aitavad hoida meie ühtekuuluvust teistega (solidaarsust rõhutavad viisakusstrateegiad, nt sinatamine), aga ka meie iseseisvust teistest (distantseerimisstreteegiad, nt teietamine). Pole viisakaid ja ebaviisakaid kultuure, ainult erinevused viisakusstrateegiates.

 

---

Enesekontrolliküsimused

1. Miks pole viisakusnormid on universaalsed?

2. Mis rolli mängib viisakuskäitumises avalik minapilt?

3. Millised on solidaarsust rõhutavad ja distantseerivad viisakusstrateegiad? Too näiteid keeleliste strateegiate kohta.