Kuidas võõras kultuuris ellu jääda

7. Vaikus ja rääkimine

Vaikus või rääkimine aitavad muuhulgas näidata erinevust isikliku ja avaliku ruumi vahel, s.t ka vaikus aitab kujundada nn turvatsooni meie ümber. Rääkimine signaliseerib meie suhet teistega, sh selles, kui lähedased nad meile on. Vaikuse ja rääkimise tõlgendamises on suuri kultuurilisi erinevusi.

Vaikus on väga mitmemõtteline: see võib olla positiivne (nt lähedaste inimeste vahel), aga ka negatiivne (nt kui keegi teie sõbraliku kõnetamise peale midagi ei ütle). Võõras kultuuris me ei tea, kas vaikimine tähendab austust, intiimsust, nõustumist, kahtlust, tõrjumist, solvumist, vms.

Otsuste tegemise teeb raskemaks see, et me ei taju teise kultuuri puhul alati pauside pikkust, mida tavalises vestluses eeldatakse. Vestlusreeglid ütlevad, et korraga räägib üks inimene ja me ei tohiks oma panust vestlusse alustada enne kui teine on lõpetanud, aga ka mitte jätta kõnevoorude vahele liiga pikki pause. Nende normaalsete pauside pikkused on kultuuriti erinevad. Pikema kõnevooruvahega kultuuri esindaja ootab, et olla kindel, et võib kõnelema hakata, lühema kõnevooruga kultuuri esindaja tunneb nõnda tekkinud vaikuse pärast ebamugavust, kordab öeldut teiste sõnadega, räägib muust jne, mis toob kaasa selle, et teine ei saagi aru, et tegelikult võib ta juba rääkima hakata. Tulemuseks on vastastikune ärritustunne.

Vaikimist ja rääkimist saab seondada ka negatiivse ja positiivse viisakusega: vaikimine või sõnaahtrus signaliseerib distantseerivat ehk negatiivset viisakust (ennast ei suruta teisele peale), jutukus solidaarsust rõhutavat positiivset viisakust (kaasvestlejale saadetakse signaal, et ta on meeldiv ja soovime temaga kontakti). Rääkimist eelistavas kultuuris (USA, Itaalia) tekitab vaikus tugevat ebamugavust ja kartust, et miski, mida on öeldud, on kaasvestlejat solvanud. Vaikust eelistavas kultuuris (Eesti, Soome) on mugav vaikus, aitab säilitada inimese privaatsust ning pigem tekitab ebamugavust vajadus sõbralikkuse signaliseerimiseks rääkida (Lehtonen & Sajavaara 1985). Pigem räägitakse ainult siis, kui seda on vaja.

Vaikimise või rääkimise eelistamine peegeldub ka kehakeeles (suletud või avatud kehakeel).

Kõne ja vaikimine on kultuurilise tähendusega ja siin pole mingit absoluutset väärtuste skaalat võimalik luua. Samuti on suured erinevused kultuuride sees (Põhja- ja Lõuna Hispaania või Itaalia, USA Põhja- ja Lõunaosariigid, aga ka Ida- ja Läänekallas). Ka kehtivad enamuses kultuurides naistele ja meestele erinevad reeglid.

 

  • Vaikus on mitmemõtteline, eriti kui suhtleme teise kultuuri esindajaga
  • Vaikuse tajumist mõjutab meie kultuurkonnas loomulikuks peetav pausitunnetus vestluses.
  • Vaikus on seotud distantseeriva viisakusega, jutukus solidaarsust rõhutava viisakusega.

 

Tartu Ülikool maailma keelte ja kultuuride kolledži anglistika osakonna üliõpilane Teele Männik on suurema osa oma elust elanud Ameerikas. Seetõttu on tal nii ameerika kui ka eesti kultuurile unikaalne vaade. Pane tähele, et kultuuride vahel liikudes muutuvad meie arusaamad erinevatest kultuurikäitumise aspektidest.


Enesekontrolliküsimused

1. Miks on raske otsustada, kas vaikusel kultuuridevahelises kontekstis positiivne või negatiivne tähendus?

Vaikus on mitmetähenduslik ja raskesti tõlgendatav suhtluse vorm.

2. Milline on tavaarusaam sujuvast vestlusest ja kuidas see mõjutab vaikuse mõistmist?

Erinevates kultuurides on sujuvas vestluses eeldatavate pauside pikkus erinev. Lühema ja pikema kõnevooruga kultuuride esindajad võivad vestluses üksteise peale ärrituda, kuna mõistavad vestluses ettetulevaid pause erinevalt.

3. Kuidas on vaikimine/rääkimine seotud solidaarsust taotleva ja distantseeriva viisakusega?

Solidaarsust taotlevas viisakuses on sobiv olla teiste suhtes avatud ja kaasata neid vestlusse, distantseerivas viisakuses on sobiv teist mitte tülitada.

4. Milline on peamine erinevus, mida Teele Männik on eestlaste ja ameeriklaste suhtlus- ja viisakuskäitumises märganud?

Kuigi ameeriklased naeratavad palju ja küsivad, kuidas läheb, siis tegelikult neid see ei huvita. Eestlased mõtlevad enne, kui ütlevad ja ütlevad seda, mida mõtlevad.

5. Mida ütleb Teele Männik eestlaste ja ameeriklaste kõnetempo kohta?

Ameeriklaste ja eestlaste kõnetempod on erinevad. Eestlased ei pruugi ameeriklastega vestledes aru saada, millal on vestluses loomulik paus, et oma kõnevooruga alustada.

6. Milliseid põlvkondadevahelisi erinevusi on Teele Männik Eestis märganud?

Noorem põlvkond kallistab ning sega rohkem teiste jutule vahele. Vanem põlvkond ei taha võõraste puudutusi ning ei sega vahele.

Eelmine
Järgmine