8. Kultuur ja ajakäsitlus

Kultuur mõjutab ka ajakäsitlust. Edward T. Hall (1959) on oma töödes eristanud monokroonseid ja polükroonseid kultuure. Monokroonse ehk üksaegse kultuuri puhul on ajakäsitlus jäigalt lineaarne, s.t aeg on ühelaadne kõigile, see koosneb selgetest ühikutest ja sellega tuleb hoolikalt ümber käia, s.t seda ei tohi raisata, sest see on oluline ja piiratud ressurss (nt näeme seda suhtumist lauses “aeg on raha”). Polükroonsetes ehk paljuaegsetes kultuurides on aeg paindlik ja tsükliline (s.t aega nähakse pigem kui pidevas olevikus voolavat jõge). Sellises kultuuris väärtustatakse inimsuhteid enam kui tähtaegu (vt nt lauset “iga asi omal ajal”).

Monokroonne kultuur korraldab tegevusi jäiga ajakava abil: kohtumisajad on täpselt kindlaks määratud ning neist peetakse kinni; punktuaalsus hinnatud; tegevus iseseisvateks üksusteks jagatud, iga üksuse pikkus täpselt määratletud. Suhted on allutatud ajakavale ja tähtajad ise on äärmiselt olulised. Hilinemine või tähtaja ületamine on tõsine reeglite rikkumine. Korraga tehakse ühte asja. Töö ja isiklikud suhted on eraldatud (s.t ka sõpradele kehtivad ranged reeglid tähtaegade kohta).

Polükroonses kultuuris korraldatakse tegevusi isikutevaheliste suhete abil: tegevus viiakse lõpuni sõltumata kuluvast ajast. Ajakava pole rangelt määratletud ja sõltub sellest, millised suhted inimestel on. Hilinemine pole probleemiks, nagu ka see, mis järjekorras midagi tehakse. Korraga tehakse mitut asja. Töö ja isiklikud suhted pole rangelt lahutatud. Protsess on olulisem kui saavutatud tulemus.

Üldiselt peetakse monokroonseteks Põhja-Ameerika ja Põhja-Euroopa kultuure, polükroonseteks Vahemeremaade või Lähis-Ida kultuure. Monokroonsus iseloomustab valdavamalt individualistlikke ühiskondi. Kuigi kultuurides on eelistused määratletud, on samas iga kultuuri sees suuri indiviiditasandi erinevusi.

Monokroonses ja polükroonse kultuuri esindajatel võib olla ülesannete ühisel täitmisel raskusi: polükroonsed inimesed tunnevad, et graafikud pärsivad nende loovust, monokroonsele inimesele mõjub häirivalt võimetus oma aega planeerida.

Ajakäsitlust mõjutab tehnoloogia areng ja tänane üleilmastunud maailmamajandus on toonud monokroonse normi üha enam rahvusvahelisse käibesse, eriti suurlinnades. Tadistiooniline polükroonia on pigem säilinud maapiirkondades, kus saab elada looduse rütmide ja mitte kella järgi.

 

Üksaegstes kultuurides on aeg jäigalt lineaarne ja seda ei tohi raisata, s.t tähtaegadest tuleb kinni pidada. Paljuaegsetes kultuurides on aeg paindlik ja tsükliline; tähtaegadest olulisemad on inimsuhted. Nende kahe kultuuritüübi esindajatel on keerukas koostööd teha, kuid tänases üleilmastuvas maailmas domineerib üha enam üksaegne kultuur.

Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži germanistika osakonna saksa kirjanduse dotsent Silke Pasewalck on Eestis elanud ja töötanud juba mitmeid aastaid. Intervjuus räägib ta sellest, kuidas pikaaegsed saksa-eesti sidemed on eesti kultuuri mõjutanud. Märka, et kultuur ei ole staatiline ja et kultuurilised tavad kujunevad välja teistelt laenates ja seda siis oma kultuuriga mugandades.

---

Enesekontrolliküsimused

1. Mida tähendavad mõisted üksaegne ja paljuaegne kultuur?

2. Kuidas need kaks kultuuritüüpi mõjutavad tegevuste korraldamist?

3. Millistele ühiskondadele on pigem omane üksaegne kultuur?

4. Millised kaks joont on dots. Silke Pasewalcki arvates eestlased saksa kultuurist on üle võtnud?

5. Mida ütleb dots. Silke Pasewalck kirjaliku ja suulise suhtlemise kohta Eestis?

6. Kuidas erineb “tere!” ütlemine Saksamaal “tere!” ütlemisest Eestis?

7. Millistes kombinatsioonides tuleks kasutada eesnime, perekonnanime ja teie-vormi Eestis ja Saksamaal inimesega esmakordsel kohtumisel?