1. Mis on kultuur?

Kultuur moodustab meie iseenesestmõistetavaks peetava taustsüsteemi, mida märkame tihti alles siis, kui satume harjumuspärasest erinevasse keskkonda või kohtume meile harjumatute tavadega. Kultuur on ehk just seetõttu mõiste, mida on raske defineerida. Näiteks juba 1950. aastatel lugesid antropoloogid Clyde Kluckhohn ja Arthur Kroeber kokku üle 150 kultuuri definitsiooni.

Ajalooliselt on kultuuri seotud harituse ja kõrgkultuuriga (etümoloogiliselt tuleneb sõna ladina verbist ‘colere’ = (maad harima). Vrdl 19. saj. briti luuletaja Matthew Arnold: ‘‘Parim, mida on maailmas mõeldud ja öeldud”. Räägiti kultuurrahvastest, vastandades neid primitiivsetele kultuuridele. Sellised hinnangud aga tulenevad alati mingilt kultuuripositsioonilt, tüüpiliselt Euroopa ülemkihi positsioonilt, mis määratles Põhja- ja Lääne-Euroopa kultuuri kultuursena, muid kultuure ebakultuursena. Ebakultuurseks peeti ka oma riikide talupoegi-töölisi. Sellised hinnangud pole seega kunagi neutraalsed ega objektiivsed.

20. sajandi antropoloogias on sellistest hierarhilistest nägemustest loobutud. Näiteks leidis üks kaasaegse antropoloogia rajajaid Franz Boas (1858-1942), et „kultuur hõlmab kõiki mingi kogukonna ühiskondlike tavade väljendusvorme, üksikisikute reaktsioone selle rühma tavadele, mille järgi ta elab ja nende tavade poolt määratletud inimtegevuse vilju.” Clyde Kluckhohn (1947) arvas, et “kultuur on teatavat laadi tööjoonis kõigiks kogukonna elutegevusteks.” Kultuuri nähakse ka inimeste poolt loodud tähenduste võrguna (Clifford Geertz). Kultuur pole enam midagi ebatavalist, vaid igapäevane nähtus (Raymond Williams (1958) – “kultuur on tavaline”). Kultuure iseloomustavad jagatud normid, väärtused, praktikad, institutsioonid, käitumistavad ja kõnepruuk, mis võivad tekitada teiste kultuuride esindajatega suheldes möödarääkimisi.

Täna leiavad uurijad, et “kultuur on ähmane kogum eeldusi ja väärtusi, orientatsiooni elule, uskumusi, poliitikaid, protseduure ja käitumistavasid, mida mingi inimrühm jagab ning mis mõjutab (aga ei määra) iga rühma liikme käitumist ja tema tõlgendust teiste inimeste käitumise tähendusele” (Spencer-Oatey 2008).

Kultuur on seega alati avatud protsess, mis on pidevas muutumises. Kultuur on omane erinevatele rahvustele ja etnilistele gruppidele (nt eestlased või Eestis elavad vanausulised), kuid samas ka erinevatele subkultuuridele etnilise kultuuri sees (nt Eesti punkarid), erinevatele sotsiaalsetele klassidele, vanuserühmadele jne. Kultuurierinevused ei lõpe rahvuskultuuriga ka väikeste  ja homogeensete kultuuride puhul nagu Eesti oma. Kultuur on alati paljune.

Kultuur hõlmab kõiki mingi kogukonna tavasid, väärtusi, tegevusi, sh suhtlustavasid. Eesti kultuuri ei iseloomusta ainult laulupidu ja rahvarõivad, vaid ka meie arusaamad vaikusest või see kui lähedale me kaassuhtlejale vestluses liigume. Kultuur on alati avatud ja muutumises. Seda mõjutavad teised kultuurid ja muutused maailmas. Ka kõige ühtsema rahvuskultuuri sees on suuri erinevusi eri põlvkondade, sotsiaalsete kihtide või subkultuuride kultuurilistes väärtustes ja suhtluskäitumises.

Enesekontrolliküsimused

1. Mida hõlmab kultuuri mõiste?

2. Milliseid kultuure võib esineda ühe rahvuskultuuri sees? Mõtle konkreetseid näiteid omaenda elust, kus oled kogenud kultuuride vahelisi erinevusi teiste eestlastega.