5. Kultuuriline distants

Kultuuriantropoloog Edward T. Hall (1963) uuris ühe kultuuridevahelise suhtluse aspektina ruumikasutust, mida ta näeb suhtluse varjatud dimensioonina, mis aitab mõista mitte ainult inimestevahelist suhtlust, vaid ka nende ruumikasutust laiemalt.

Edward T. Hall toob välja neli põhilist inimestevahelise distantsitüüpi:

1. Intiimne (45 cm) ruumivöönd (kasutame sosistamiseks või embamiseks)
2. Isiklik (45 cm – 120 cm) ruumivöönd (kasutame heade sõprade ja pereliikmetega)
3. Sotsiaalne (120 – 350) ruumivöönd (kasutame suheldes tuttavatega)
4. Avalik (350 – ) ruumivöönd (kasutame avalikes kontekstides).

Intiimne ja isiklik ruumivöönd tervikuna moodustavad meie isikliku ruumi, sotsiaalne vöönd meie sotsiaalse ja avalik vöönd meie avaliku ruumi. Ruum, millesse me inimesel siseneda lubame, märgib meie suhet temaga (kas ta on sõber, lihtsalt tuttav või täiesti võõras inimene). Avalikku ruumi võib siseneda igaüks, intiimsesse ruumi lubame vaid väheseid. Me kanname seda ruumi endaga kaasas, kuhu iganes me läheme (tänaval, tööl, puhkehetkel).

Kui võõras meie isiklikku ruumi tungib, siis tunneme ebamugavust või isegi ärritust. Probleemid võivadki tekkida sellest, et vööndite pikkused on kultuuriti erinevad, s.t erinevate kultuuride esindajad mõistavad isikliku ruumi piire erinevalt ning ei oska seega tajuda, millisest hetkest nad on kas liiga lähedal või liiga kaugel. Üldiselt on Põhjamaade isiklik ruum kuni poole võrra suurem kui romaani kultuuride oma.

Saame rääkida kontaktsetest ja mittekontaktsetest kultuuridest (Hall 1959). Kontaktsetes kultuurides seisavad inimesed jutuajamise käigus teineteisele lähedal, hoiavad silmsidet, puudutavad teineteist ning räägivad valju häälega. Mittekontaktsetes kultuurides seisavad inimesed kaugemal, ei hoia pidevat silmsidet ning väldivad puudutamist. Lisaks kultuurile mõjutavad neid valikuid ka inimestevaheline suhe, staatus, vanus ja kontekst, milles suhtlus aset leiab.

Erinevates kultuurides toimuvad tegevused eri vööndites: mõnes kultuuris võib sotsiaalse suhtlusega kaasneda puudutamine, teises mitte (nt põsemusi võrrelduna käesurumisega). Suure isikliku ruumiga kultuurides võib ootamatu puudutamine tunduda rünnakuna.

Ruumitaju mõjutab rahvastiku tihedus, aga ka nt sotsiaalne klass (priviligeeritumad inimesed eeldavat suuremat personaalset ruumi).
Suhtluses tuleb leida mõlemale osapoolele sobiv ruum, kus me ei tundu liiga külmad, aga ka mitte liiga ähvardavad.

 

 

Arusaam intiimsest, isiklikust ja avalikust ruumist on kultuuriti väga erinev. On kultuure, mis on kontaktsed (distants väike, puudutamine lubatud) ja teisi, mis on mittekontaktsed (distants suur, puudutamine pole lubatud). Kultuuride vahelises suhtluses tuleb leida distants, mis on mõlemale suhtluspartnerile mugav.

 

Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi doktorant Remo Gramigna on pärit Lõuna-Itaaliast. Intervjuus räägib ta sellest, mis teda eestlaste suhtlemiskäitumise juures kõige enam üllatab ning milliseid probleeme võib eestlastel itaalastega suheldes tekkida.

---

Enesekontrolliküsimused

1. Milles seisneb Edward T. Halli poolt määratletud nelja ruumilise distantsi eripära?

2. Mis on meie isiklik ruum?

3. Mille poolest erinevad kontaktsed kultuurid mitte-kontaktsetest?

4. Remo Gramigna ei saa aru kahest eestlastele omasest käitumisviisist. Millised need on?

5. Millistes olukordades võib eestlastel Itaalias probleeme ja arusaamatusi tekkida?

6. Mida ütleb Remo Gramigna suudlemise ja kallistuste kohta Eestis ja Itaalias?