Näiteid skeemkujutlustest: SISALDUMINE

Sisaldumise skeemkujutluse aluseks on meie kehaline kogemus 1) sellest kuidas meie keha ise on võimeline sisaldama; 2) sellest kuidas meie keha ruumis on füüsiliselt piiratud; 3) sellest kuidas objekte saab anumatesse asetada.

Nii iseloomustavad sisaldumist kogemusest pärinevad jooned: sisaldavad anumad on eristajad, saab olla kas sees või väljas; sisaldumine on transitiivne (kui ma leban voodis, mis asub minu toas, siis olen ma ka oma toas).

Skeemkujutlused on n-ö loomulikult tähenduslikud, st nad on seotud kogemusest tekkivate järeldustega, sisaldumise puhul näiteks kaasneb sisaldumise kogemusega kaitse välisjõudude eest (sees-väljas eristusest); piiratud liikumine; suhteline fikseeritus; mõju nähtavusele (sisaldav anum võib sisaldatavat kas varjata või vaatamiseks välja panna).

Skeemkujutlusliku tähenduse tervikuga on näiteks seletatud, miks visuaalselt üks ja sama esemete konfiguratsioon, saab üks kord mõistestatud kui sees ja teine kord kui peal. Võrdleme näiteks kaht pilti:

Objektide asetuse mõttes on pildid väga sarnased. Kuid ühe pildi kohta saame öelda Lambipirn on pesas. ja teise kohta peame ütlema kork on pudeli peal. Pole võimalik öelda * Pesa on pirni peal ja pudel on korgi sees ei ole ka tavapärane väljendus. Sellise mõistestamise taga on nähtud just nimelt skeemkujutluslikkust — (erinevalt korgist) pesa hoiab pirni kinni, fikseerib pirni asukoha. (Näide pärit Claude Vandeloise 1991)

ANUMA skeemkujutluse metafoorilisted laiendustena võib eesti keelest välja tuua näiteks:

• Nägemisväli kui anum – Ilmus mu vaatevälja. Kadus silmist. (seejuures on silm siin ise metonuumia)
• (meele)seisund kui anum – on eufooria-s, mure-s, hüsteeria-s.