I Mis on kognitiivne semantika? Kognitiivse semantika põhiprintsiibid.

Selles osas tutvume küsimusega „Mis on kognitiivne semantika?“ ja saame teada,  mis on selles erilist, mille poolest on tegemist just kognitiivse semantikaga (võrreldes „muu“ semantikaga). Selleks tutvume kognitiivse semantika alusideedega, mis puudutavad kategoriseerimist, mõistestamist ja kehalisust.

Mis on kognitiivne semantika?

Kuigi kognitiivne keeleteadus näeb keelt rohkem  terviku seisukohast kui generatiivne lähenemine, saab siiski siingi eristada uurimisobjekti keele tasandi järgi, nii saame rääkida kognitiivsest semantikast, mis uurib (nii leksikaalsete kui ka grammatiliste) keeleüksuste tähendusi kognitiivse keeleteaduse seisukohtadest lähtudes. Kuid mida tähendab seisukoha „keeleline teadmine on osa üldisest tunnetusest“ arvestamine tähenduste uurimisel/semantikas? Kui klassikaline generatiivne lähenemine, millele kognitiivne keeleteadus vastandus, semantikale kuigivõrd tähelepanu ei pööranud, siis millised on need peaseisukohad, mis kognitiivset semantikat iseloomustavad? Kõige üldisemalt võib välja tuua objektivistliku semantika eitamise. Objektivistliku semantika aluseks on metafüüsiline arusaam, et kategooriad eksisteerivad objektiivses reaalsuses, neil kategooriatel on omadused ja suhted, mis ei sõltu inimese teadvusest. See tähendab, et keelemärgid saavad oma tähenduse vastavusest nende objektiivsete kategooriatega.

Kognitiivse keeleteaduse üks juhtfiguure, G. Lakoff on välja toonud nö kolm objektivistliku semantika doktriini, mida kognitiivne semantika õigeks ei pea (Lakoff 1988: 125-126, Saeed 1997: 301 järgi):

• Tähendus on tõetingimuslik: tähenduse aluseks on osutus ja tõde;
• Tõele vastavuse teooria: tõde seisneb sümbolite ja maailmas valitsevate asjaolude vastavuses;
• Objektiivse osutuse doktriin: on olemas „objektiivselt õige“ viis, kuidas sümbolid siduda asjadega maailmas.

Sellist objektivistlikku vaadet eitades seab kognitiivne semantika end opositsiooni formaalsete, tõetingimuslike semantikatega. Kognitiivse semantika järgi ei ole meil reaalsusele muud ligipääsu kui inimese kategorisatsiooni kaudu ja see tähendab, et keeles peegelduv reaalsuse struktuur on inimvaimu produkt (mitte objektiivse olukorra peegeldus). Oluline on see, kuidas olukorda vaatlev ja kirjeldav inimene situatsiooni tõlgendab. Näiteks võib tuua situatsiooni, mida kujutab allpool olev joonis (Langacker 2008: 44 järgi).

Pildil on kas
a) veeklaas;
b) klaas vett;
c) pooltäis klaas või
d) pooltühi klaas;

ja tõlgendus/väljendus sõltub sellest, kas meid huvitab parajasti

a) klaas kui vett sisaldav anum;
b) vesi, mis klaasis on; või kas meile on oluline
c) kui palju on vett klaasis või
d) kui palju vett on puudu, et klaas oleks täis.

Võrdleme järgnevalt näiteid a ja b. a) pall lõhkus akna või b) poiss lõhkus akna; a) tramm sõitis jalgratturile otsa või b) jalgrattur jäi trammi alla. Laused a ja b väljendavad sama sisu, sama olukorda maailmas (sama propositsiooni); inimese tõlgendus on see, mille järgi ta valib vastava keelelise väljenduse. See tähendab, et tähenduse uurimiseks on lause tõetingimuste uurimise asemel mõtet uurida pigem mõistelist ülesehitust ja seda, kuidas mõisteline ülesehitus keeles kajastub. Tähendus ei seisne mitte tõetingimustes (millise olukorra puhul lause tõele vastab), vaid põhineb konventsionaliseerunud mõistelistel struktuuridel. See tähendab, et semantiline struktuur peegeldab koos teiste kognitiivsete valdkondadega mentaalseid kategooriaid, mida inimene on moodustanud oma maailmas elamise ja tegutsemise kogemuse järgi. (Saeed 1997: 301).

Tähendus = mõisteline struktuur

Keelelise tähenduse uurimine on kognitiivses keeleteaduses võrdsustatud inimese mõistelise struktuuri olemuse uurimisega. See tähendab, et tähenduse uurimiseks peab uurima inimese mõtlemist, mõistete moodustamist, tajusid, kujutlusi, kogu mentaalset kogemust. Sõna maja tähendus ongi see mõiste/arusaam mis meil on majadest, mis tahes teadmise nüanss, mis meil majade kohta on, võib olla/muutuda keeleliselt relevantseks. Semantika kognitiivsed käsitlused püüavad kirjeldada kogu teadmiste struktuuri, mis on seotud keele sõnadega. Seepärast on vastavad tähenduste kirjeldused üsna rikkad, keerulised ja avatud, võrreldes muude semantiliste analüüsidega. (Riemer 2010: 239)

Võib öelda, et kognitiivse semantika jaoks on oluline tähenduse võimalikult lai esitus; arvatakse, et inimese meeles on sõnatähenduse esitus pigem nö entsüklopeediline (kogemuste ja teadmiste seoste kogum) kui sõnaraamatulik (üks kindel piiratud definitsioon; tõele vastavuse tingimus; tarvilike ja piisavate tunnuste kogum vms).