3. Kehapõhisus (embodiment)

Üheks oluliseks kognitiivses semantikas esilekerkinud teooriaks on nn kehapõhisuse või kehalisuse (embodiment) väide. See tähendab, et väidetavalt on inimtunnetus (mõtlemine, teadmiste hankimine ja talletamine) väga oluliselt kujundatud inimese kehalisest/füüsilisest kogemusest. Ühe tuntuma kehalisuse teooria arendaja, Ameerika psühholoogi ja kognitiivteadlase Raymond Gibbsi järgi „Kehastumine ei pruugi anda ainsat alust kogu mõtlemisele ja keelele, kuid see on olemuslikult oluline osa tajulistes ja kognitiivsetes protsessides, millega me muudame mõttekaks oma kogemused  maailmas“ (Gibbs 2006: 3).

Kehapõhisust uurivad kognitiivsed psühholoogid on teinud katseid, et uurida näiteks seda, kuidas seostatakse soojust ja emotsionaalset lähedust nii keeles (soe/külm inimene, tegi südame soojaks, Sally on jäämägi jne) kui ka mõtlemises.  Katse, milles sooja joogiga tassi või sooja padjakest käes hoidval inimesel palutakse teatud otsustusi teha (kas teha kingitus endale või sõbrale) või teist inimest hinnata, näitas, et füüsiliselt soojust tundnud inimesed kaldusid tegema otsust, mis eelistas teisele inimesele head ja ka inimesele antud hinnangutes nähti teises inimeses pigem “sooja”. (Williams, L.E. and J.A. Bargh, Experiencing physical warmth promotes interpersonal warmth. Science, 2008. 322: p. 606-607).  Samuti on katseliselt näidatud, kuidas kogemus füüsilisest kaalust on tugevalt seotud meie hinnanguga tähtsusest/olulisusest (Jostmann, N.B., D. Lakens, and T.W. Schubert, Weight as anembodiment of importance. Psychological Science, 2009. 20(9): p. 1169-1174).

Kognitiivsed keeleteadlased on juhtinud näiteks tähelepanu, et aine ja asjasõnade eristamisel on sarnasus lõpetamata ja lõpetatud tegevuse eristamisega verbigrammatikas (vt nt L. Janda 2004). Kehapõhisust uurinud kognitiivsed psühholingvistid on teinud katseid selle kohta, kuidas kehaline kogemus mõjutab valima grammatilist vormi. Katsealused, kes hoidsid kätt vee sees (ilma konkreetsete piirideta aine sees) kaldusid jutustamisel kasutama oluliselt rohkem kestvat ajavormi/aspekti kui need katsealused, kes hoidsid käes kindlapiirilist objekti (kasutasid perfekti, mis viitab piiritletud, lõpetatud tegevusele). Spivey, Michael J., Daniel C Richardson, Monica Gonzalez-Marquez 2005. On the Perceptual-Motor and Image-Schematic Infrastructure of Language. In: Pecher, Diane & Rolf A. Zwaan Grounding Cognition. The Role of Perception and Action in Memory, Language, and Thinking. Cambridge: Cambridge University Press, pp. 246-281.

Jätkuks eelnevale kategoriseerimise peatükile võib välja tuua G. Lakoffi väite, et teatud kategooriate omadused on tingitud inimese biloogiliste võimete olemusest ja inimese kogemusest füüsilises ja sotsiaalses keskkonnas tegutsemisest. (Lakoff 1987: 12) Kehapõhisusel on oluline roll metafoorides, mille kaudu inimene mõistab lihtsamate, füüsilisemate nähtuste analoogia alusel keerulisemaid, abstraktsemaid protsesse. Nii toob ka L. Janda oma artiklis välja vene keele aspektisüsteemi iseloomustavad metafoorid PERFECTIVE IS A DISCRETE SOLID OBJECT versus IMPERFECTIVE IS A FLUID SUBSTANCE (Janda 2004).