III Skeemkujutlus (image-schema)

OLULINE TEOS: Mark Johnson 1987 The Body in the Mind: The Bodily Basis of Meaning, Imagination and Reason. Chicago: Chicago University Press.

Eelnevates punktides oli juttu kahest kognitiivse semantika jaoks olulisest väitest – et mõisteline struktuur on seotud meie kehalise kogemusega (kehalisuse/kehapõhisuse väide) ja et semantiline struktuur peegeldab mõistelist struktuuri (st see on keerulisem kui sõnaraamatulikud definitsioonid). Need kaks väidet on selgelt omavahel seotud ja sellele toetub ka üks kognitiivses semantikas oluline teooria – skeemkujutluste teooria (image-schemas, tõlgitud eesti keelde ka kui kujundskeem). Skeemkujutlus on abstraktne mõisteline esitus, mis on ühelt poolt tihedalt seotud inimese igapäevaste kehaliste kogemustega ja teiselt poolt aitab struktureerida semantilist teadmist. Võib öelda, et et semantiline struktuur peegeldab mõistelist struktuuri ja mõisteline struktuur tuleneb kehastunud/kehalisest kogemusest. Üks peamisi skeemkujutluste teooria arendajaid, USA kognitiivne psühholoog Mark Johnson on öelnud: “An image schema is a recurring, dynamic pattern of our perceptual interactions and motor programs that gives coherence and structure to our experience” (1987: xiv).

G. Lakoff on välja toonud, et skeemkujutlusliku mõistelise vormi olemasolu toetab fakt, et me saame üht ja sama infot kasutada mitme meediumi vahendusel (nägemine ja keel): „Meie kaks peamist informatsiooni allikat on keel ja nägemine. Me võime saada informatsiooni kas tajudes midagi otse või kaudselt, meile räägitu põhjal. Ja me saame arutleda/mõtelda selle üle sõltumata sellest, milline oli info allikas. Mõteldes saame isegi kasutades infot mõlemast allikast korraga, mis näitab, et meil on võimalik kodeerida mõlema allika infot ühes ja samas vormis. Ma pakun, et skeemkujultus annab meile selle vormi” (Lakoff: 1987).

Oluline on eristada skeemkujutlusi ühelt poolt visuaalsetest piltidest (mida nad ei ole) ja teiselt poolt tajudest. Skeemkujutlused ei teki ainult nähtava pildi kaudu (vaid ka helidest ja kompimise teel) (just seepärast võiks eelistada eesti keeles image vasteks siin kujutlus, mitte kujund) ja erinevalt tajutud pildist pole need detailide-rohked, vaid on ülimalt abstraktsed (seepärast skemaatilised).

Ühe olulise omadusena skeemkujutluste juures on välja toodud nende eelnemine nn päris mõistetele. Skeemkujutluste mõiste-eelsus tähendab seda, et pärinevad aistingulisest kogemusest ja tekivad inimese arengu varases järgus, mis eelneb mõistete tekkele. Pidevalt ette tulevate aistingulise kogemuse mustritest tuletatakse talletatavad skeemkujutlused, mis on aluseks mõistete tekkele. See tähendab, et me võime ka skeemkujutlusi teatud mõttes mõisteteks pidada, kuid need on erilist sorti mõisted, mis on kogu mõistelise süsteemi aluseks. Kuna suhestuvad otseselt aistingulise kogemusega, siis on nad eriti skemaatilised.

Lapsekeele uurijad (nt J. M. Mandler 2004)  on välja toonud, et esimesed mõisted omandab laps juba enne keeleväljendite omandamist, esimeste mõistete esitus ei saa olla keeleline (propositsiooniline), vaid on pigem kogemusele tuginev abstraktsioon. Skeemkujutlused on ruumilised esitused, mis väljendavad algseid või fundamentaalseid tähendusi. Nt sisaldamine on üks selline algne mõiste, millega imik puutub kokku juba väga varakult. See on ühelt poolt lihtne, kuid samas sisaldab endas (üsna keerulisi) teadmisi sees ja väljas olemise omaduste kohta (kui miski on millegi sees, siis on ta ümbritsetud, kui miski on millegi sees, siis väimist liigutades liigub sellega kaasa ka sisemine jne).

Green ja Evans (2006: 179-189) toovad näite, et võiks isegi öelda, et mõnikord on lihtsam aru saada väga spetsiifiliste mõistete nagu KASS või RAAMAT mõistest, kui skeemkujutluslikust mõistest. Sest esimesed suhestuvad mõtetega, mille kohta me arvame teadvat midagi. Skeemkujutlused on aga nii fundamentaalsed meie mõtlemise viisile, et me ei ole teadvustatult teadlikud (consciously aware) neist. Me peame oma teadlikkust sellest, mida tähendab olla füüsiline olend füüsilises maailmas nii endastmõistetavaks sellepärast, et me omandame selle teadmise nii vara oma elus, kindlasti enne keele ilmumist.

Näidetena skeemkujutlustest on kõige sagedamini esile toodud SISALDUMINE (containment), TEE (path) ja JÕUDUDEGA (force) seotud skeemid, kuid ka üldiselt tasakaalu, liikumist ja  ruumilist asetust puudutavatest kehalistest kogemustest tekkivad mõttemustrid.

SOOVITUSI EDASILUGEMISEKS:

Mark Johnson 1987. The Body in the Mind. The Bodily Basis of Meaning, Imagination, and Reason. The University of Chicago Press.
Jean Matter Mandler 2004. The Foundations of Mind. Origins of Conceptual Thought. Oxford University Press
Raymond W. Gibbs, Jr. 2006. Embodiment and Cognitive Science. Cambridge University Press
Beate Hampe (ed.) 2006. From Perception to Meaning. Image Schemas in Cognitive Linguistics. Mouton de Gruyter.
back forward