Meeldetuletus: Mis on kognitiivne keeleteadus?

Kui arvad, et tead kognitiivsest keeleteadusest juba piisavalt, siis tee kohe teemale järgnev test, mis aitab olulisemat meelde tuletada. Kui arvad, et tead sellest teemast liiga vähe, siis loe enne järgnev tekst läbi ja püüa seejärel test lahendada.

Kognitiivne keeleteadus sündis 1970ndate lõpus USA-s, vastandudes eelkõige valitsevale generatiivse grammatika suunale keeleteaduses. Kuid erinevalt generatiivsest grammatikast ei ole tegemist peamiselt ühe väga tuntud keeleteadlase eestvedamisel (N. Chomsky) arendatud suhteliselt ühtse teooriaga, vaid tegemist on mitmete eri autorite poolt välja pakutud mõistete, teooriate ja ideede kogumiga (nt L. Talmy, R. Langacker, G. Lakoff jpt), mida ühendab peamine alusidee keelest kui tähendusi kandvast suhtlusvahendist, mida ei saa uurida lahus muudest inimese teadmistega seotud võimetest (sellest nimetus kognitiivne). Kui generatiivse lähenemise tuumaks oli süntaks ja eesmärgiks anda formaalsed reeglid süntaktiliselt korrektsete lausete genereerimiseks, siis kognitiivse keeleteaduse keskmes on tähendused, semantika ja reeglite asemel on oluline motivatsioon – küsimus, miks üks või teine süntaksi või grammatika nähtus keeles on saanud just mingi kindla väljenduse. Iseloomulik kognitiivsele lähenemisele on keele nägemine tervikuna, holistiliselt (keele tasandid (semantika, morfoloogia, süntaks) on omavahel tihedalt seotud, nagu on keel ise seotud inimese muude tunnetuslike võimetega). Generatiivset lähenemist iseloomustab seevastu modulaarse käsitluse eelistamine, keele eri tasandid on eraldiseisvad uurimisobjektid, nagu ka keelemoodul on inimese vaimus eraldi moodul. Kaht lähenemist eristab selgelt ka erinev lähenemine keele omandamisele, generatiivse paradigma järgi on keel kaasasündinud, muidu poleks võimalik nii keeruka süsteemi omandamine nii kiiresti (alusmõisted on kaasasündinud). Kognitivistide väitel on keel siiski suurel määral omandatav, keele õppimist alustab imik juba enne seda, kui ta on võimeline ise keelt produtseerima, keelt õpitakse koos üldiste suhtlemisoskustega ja maailma tundmaõppimisega (alusmõisted luuakse maailma kategoriseerides).

Nii kognitiivsel kui ka generatiivsel lähenemisel on oma häid külgi ja raskuspunkte. Näiteks võib välja tuua generatiivne keeleteaduse eelisena, et see on kindel piiratud süsteem, kus kehtivad selged formaliseerimisreeglid. Samas kognitiivse keeleteaduse eeliseks on empiirilisus, tegeletakse kogu keelega täpselt sellisena, nagu ta on (mitte ainult piiratud, süsteemi sobivate kesksete juhtumitega). Kognitiivse keeleteaduse eelisena on välja toodud, et see ei jäta kõrvale nn vastikuid näiteid, keeleandmete kogumise meetodeid on kognitiivses keeleteaduses palju, introspektsioonile lisaks kasutatakse korpusi  ja katseid. Generatiivses keeleteaduses pole uuritavate keeleandmete pärinemine vahetust keelekasutusest oluline, uurida võib ka keeleteadlase enda poolt välja mõeldud lauseid.

Tänapäeval on kognitiivne keeleteadus maailmas jõudsalt kanda kinnitanud, kuid tugev generatiivne koolkond elab samuti (küll algsega võrreldes muutununa, järjest arenedes). Võib öelda, et mõlemad suundumused/püüdlused on leidnud oma pooldajad ja edasiarendajad.

back forward