Hammaste juurekanalite erinevad preparatsioonitehnikad roostevabast terasest instrumente kasutades

3.5. Varane koronaalne laiendamine ehk EARLY CORONAL ENLARGEMENT

See meetod on kombinatsioon eelnevast kahest meetodist. Seda kasutatakse eelkõige preparatsioonil roostevabast terasest instrumentidega (kombineeritud on nii näpu- kui roteeruvad instrumendid).

Kombineeritud meetodi eelised on:

  1. takistused, kurvatuurid ja nekrotiseerunud pulbikude eemaldatakse enne apeksini jõudmist (väldib lisainfektsiooni viimist üle juurekanali apeksi);
  2. esineb väiksem risk kanalivalendiku obstruktsiooniks ja transportatsiooniks.

Juurekanali süsteem jaotatakse 3 osaks: koronaalne, keskmine ja apikaalne osa. See jaotus on tehnika kasutamise aluseks.

lk9-2.png

Juurekanali mõtteline jaotus preparatsiooni lihtsustamiseks. 

Järgnevalt on antud ülevaade tehnika erinevatest etappidest:

1. Juurdepääsu kaviteedi preparatsioon

  • Kujundatakse kaviteet, mis arvestab pulbiruumi anatoomiat ja tingimuseks on kõikide pulbisarvede avamine. Pole oluline järgida oklusaalset anatoomiat või eelnevaid restauratsioone. Kaviteedi seinad peavad olema siledad.
  • Kaviteet loputatakse NaOCl lahusega.
  • Vitaalsetel juhtudel eemaldatakse vitaalne pulbikude pulpekstraktoritega.
  • Loputatakse kaviteet NaOCl lahusega.

2. Algne laiendamine (hõlbustab hilisemat apikaalosa kujundamist)

Selle käigus laiendatakse vaid koronaalne ja keskmine juurekanali kolmandik. Võib kasutada K- või H-viile ning GG puure step-back meetodil. Apikaalne kolmandik jääb kujundamata. Eesmärgiks on kujundada juurekanalist 2/3 ulatuses sujuvalt kooniline kanal. Molaaridel ja premolaaridel tähelepanu antikurvatuurviilimsele!

Mis on antikurvatuurviilimine?

See tehnika on peamiselt kasutusel molaaridel ja premolaaridel. Põhimõte on selles, et instrumendiga töötatakse hamba juurekanali distaalse seina vastas (furkatsioonist eemale), et säästa furkatsioonipoolset õhemat osa. Sellega välditakse hilisemaid perforatsioone, seina õhenemist, fraktuure täitmisel ja mastikatsioonil. Seda põhimõtet aitab järgida ka soovitus, et instrumenteeritava kanali pikkuse mõõtmisel kasutatav referentspunkt peaks asuma samanimelise köbru tipul.

lk10.png

Antikurvatuurviilimise põhimõte: juurkanali preparatsioonil viilitakse furkatsioonist eemale ehk n.ö. „turvalise tsooni” poole. (A. Castellucci: „Endodontics”, vol 2, 2005)

  • Väikese diameetriga (tavaliselt ISO # 06, # 08) eelpainutatud viil viiakse kanalisse kuni takistuseni.
  • Juurekanalit loputatakse NaOCl lahusega.
  • ISO #10 viil viiakse takistuseni jne. Nii kuni ISO #35-ni (pildid 1-3).
  • Rekapitulatsioon ISO #10 viiliga (pilt 4).

11-1b.png 11-2b.png 11-3b.png 11-4b.png

  • #1- #3 GG puuridega prepareeritakse step-back tehnikas (pildid 5-7). Kanalisse sisenetakse surveta ja pühitakse instrumendiga lateraalsele kontaktis kanaliseinaga (furkatsiooni olemasolul antikurvatuuri meetodil furkatsioonist eemale).
  • Rekapitulatsioon ISO #10 viiliga.

12-1b.png 12-2b.png 12-3b.png

Selle faasi lõppedes peaks olema võimalik takistusteta jõuda rekapitulatsioonil tipuavani ja mõõta tööpikkus.

3. Tööpikkuse määramine

Tööpikkus määratakse eelpainutatud ISO #06, #08 või #10 nõelaga (pilt 8). Selles faasis apikaalmulku ei kujundata. Selles faasis apikaalmulku ei kujundata. Tööpikkuse määramisekst antakse täpsem ülevaade õpiobjektis “Hammaste juurekanalite tipuanatoomia ja apikaalne preparatsioon“.

12-4b.png

4. Kujundamine

Aeganõudvaim faas, mille vältel laiendatakse lõplikult juurekanali keskmine ja apikaalne osa. Võib kasutada kas tasakaalustatud jõudude tehnikat (balanced force tehnika) või crown-down meetodit nikkeltitaanist roteeruvate instrumentidega.

5. Kanali seinte silumine

Selles faasis tehakse kanal voolujooneliseks, ühendades kanali kolmandikud ühtlaseks pidevaks prepareeritud kanaliks. Selles faasis kasutatakse antikurvatuuri viilimise tehnikat ning instrumentidest on selles faasis efektiivsed Hedström viilid, kasutatakse ka K-viile. Instrumendid viiakse kanalisse tööpikkusest lühemalt ja neid kasutatakse liikudes apikaal-koronaalsuunas väikese amplituudiga. Alustatakse väiksemast instrumendist ja liigutakse suurema suunas näiteks Hedström ISO #25, siis #30, siis #35 jne. Tööpikkus lüheneb pidevalt, et saada korralik koonusjas kanalikuju (pildid 9-11). Vajalik on instrumentide eelpainutamine. Kindlasti on vaja kanali loputamine ja rekapitulatsioon iga kasutatud instrumendi järgselt. Faasi lõpuks peavad kanali seinad olema siledad ja kanalikuju kooniline, et hõlbustada hilisemat juurekanali täitmist.

13-1b.png 13-2b.png 13-3b.png. 13-4b.png

6. Apikaalosa kujundamine

Tipumulk prepareeritakse suuruseni ISO #20 (pilt 12), kuid tarvis on vältida transportatsiooni. Vajadusel jäetakse apikaalava väiksem. Vajalik on pidev loputamine ja rekapitulatsioon.

Preparatsioon on valmis, kui ISO #30 viil jääb pidama tööpikkuses juurekanalis (nõelale apikaalsuunas koputades tööpikkus püsib ja instrument ei lähe üle tipu), seinad on siledad ja puhtad ning rekapitulatsioonil puudub takistus (pilt 14).

14-1b.png 14-2b.png

Kolmandate osapoolte sisu nägemiseks palun nõustu küpsistega.

http://www.youtube.com/watch?v=OyV_ujeaDtY

Video on pisut teisiti kombineeritud tehnikast, kuid põhimõte on sama – hamba juurekanali preparatsioon toimub astmeliselt erinevates hamabjuure kolmandikes, kasutades roostevabast terasest näpu- ja roteeruvaid instrumente. Pane tähele loputamist ja rekapitulatsiooni iga faasi järgselt (vahest ka tihedamini). Preparatsiooni lõpptulemusena kujundatakse puhas preparatsioonivigadeta juurekanal, mis on valmis täitmiseks.

Eelmine
Järgmine
Accept Cookies