Hella Wuolijoki

Hella Wuolijoki (aastani 1908 Ella Marie Murrik, pseudonüüm Juhani Tervapää, 22. VII 1886 – 2. II 1954) oli eesti ja soome keeles kirjutav näitekirjanik ja prosaist ning Soome ühiskonnategelane.

Ta sündis Helme kihelkonnas Taagepera vallas endises Ala kõrtsihoones. Tema isa Ernst Murrik oli Taagepera vallakirjutaja ja kooliõpetaja. Ema Katarina Murrik teenis abikaasa õpetajapalgale lisa Ala kõrtsipidajana. 1897. aastal asus Murrikute perekond elama Valka, kus Ernst Murrik pidas mõnda aega raamatukauplust. Tulevane kirjanik alustas õpinguid Valga tütarlastekoolis 1897. aastal. Aastatel 1901–1904 õppis ta Tartus Riia tänaval asuvas Puškini nimelises tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas kuldmedaliga. Esimese eestlasena Helsingi ülikoolis rahvaluule doktori kraadi omandanud Oskar Kallase abil suundus tulevane kirjanik edasi õppima Helsingisse. Ta astus 1904. aastal Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonda õppima folkloristikat, esteetikat ja ajalugu. 1908. aastal koostas ta rahvaluuletsükli põhjal teadusliku uurimustöö „Vaenelaps ema haual“ ja lõpetas Helsingi ülikooli filoloogiamagistri kraadiga. Samal aastal abiellus ta Sulo Wuolijoega (1881–1957), kes oli Lenini lähedane sõber. Nad lahutasid abielu 1923. aastal.

Alates 1914. aastast alustas Wuolijoki tegutsemist ka ärinaisena, olles eriti edukas metsatööstuse vallas. 1931-1937 juhtis ettevõtet Suomalainen Nafta OY. 1920. ja 1930. aastatel osales Hella Wuolijoki Soome poliitikas, toetades vasakpoolseid liikumisi. 1943 mõisteti Wuolijoki süüdi riigireetmises ja pikki aastaid kestnud spionaažis Nõukogude Liidu kasuks ning määrati talle eluaegne vanglakaristus. Ent juba 1944. aastal, poliitiliste olude muutudes Wuolijoki vabastati. 1945-1948 kuulus ta Soome parlamenti ning 1945–1949 oli Yleisradio peadirektor. Ta ei astunud kunagi kommunistliku partei liikmeks. Tema õde Salme Murrik oli Suurbritannia Kommunistliku Partei mõjukas asutajaliige ning lapselaps Erkki Tuomioja on Soome staažikas sotsiaaldemokraat, parlamendi kauaaegne liige, välisminister 2000-2007 ja 2011-2015.

Aastani 1932 ehk 46. eluaastani oli Hella Wuolijoki eesti kirjanik, keda tunti eestikeelse romaani „Udutagused“ (1914) ja rohket poleemikat põhjustanud näidendi „Koidula“ (1932) põhjal. Sellest aastast saadik hakkas ta pidevalt kirjutama soome keeles ja soome teemadel. Üleminek eesti keelelt soome keele tarvitamisele sündis pikema perioodi vältel, mil ta kirjutas mõlemas keeles. Esimese katse soomekeelse novelliga tegi ta 1920. aastatel. Selleks novelliks oli „Proua ja sepanaine ja Liisu“, mis ilmus 1922. aastal ajalehes „Suomen Kuvalehti“.

Wuolijoe looming kulmineerus „Niskamäe“ näidendite tsükliga, mis koosneb järgmistest teostest: „Niskamäe naised“ (1933), „Niskamäe leib“ (1938) „Niskamäe noorperenaine“ (1940), „Niskamäe Heta“ (1950) ja „Mis nüüd, Niskamäe?“ (1953). Kõige suurema populaarsuse saavutas esimesena kirjutatud „Niskamäe naised“.

„Niskamäe“ tsükkel pakub läbilõike poolest sajandist ühes Soome külas, kuid eelkõige on tegu ühe perekonna looga. Elulähedased ja mahlakad tegelaskujud ning ajastust ajastusse püsivad inimlikud probleemid teevad sellest loost rahvatüki sõna parimas tähenduses. Seetõttu on Niskamäe lood lisaks erakordsele publikumenule Soomes läbi aegade olnud väga populaarsed ka Eesti teatrilavadel.

Wuolijoki on kirjutanud ühe näidendi koostöös saksa näitekirjaniku Bertolt Brechtiga. Wuolijoe Soome-teemaline komöödia „Iso-Heikkilä peremees ja tema sulane Kalle“ (1946) kannab Brechti töötluses pealkirja „Härra Punttila ja tema sulane Matti“.

Hella Wuolijoe teostele on iseloomulik vitaalsus. Ta on loonud oma näidendites mitmeid tugevaid naiskaraktereid.

L. P.

Originaalis eesti keeles ilmunud raamatud

Näidendid
Talulapsed: Kolmewaatusline näidend. Tallinn: Maa, 1912. 150 lk. [2. trükk: 1999.]
Koidula: näidend naisest, kes tahtis olla nagu teisedki naised. Tallinn: Eesti Haridusliit, 1932. 137 lk.
Dr. Lucius ja Luuletaja. Toimetaja ja järelsõna auror Jüri Talvet. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 92 lk.

Romaanid
Udutagused. Tallinn: Maa, 1914. 180 lk.
Udutaguste Leeni Tartus. Tallinn: Vaba Maa, 1933. 292 lk.

Luule
Sõja laul: Kokku seatud Hurti wanawarakogudes leiduwate teisendite järgi. Tallinn: Maa, 1915. 46 lk.

Tema kohta
Oskar Kruus, Hella Wuolijoki. Tallinn: Virgela, 1999. 302 lk.
Jüri Talvet, Unustatud algus: Hella Wuolijoe filosoofiline näidend “Dr. Lucius ja Luuletaja” (järelsõna raamatus Hella Wuolijoki. Dr. Lucius ja Luuletaja). Tartu: TÜ Kirjastus, 2013, lk 73-91.