Friedrich Wilhelm von Willmann

Friedrich Wilhelm von Willmann (13./2. VI 1746 – 1. II / 20. I 1819) oli valgustusmõjuline baltisaksa vaimulik ja literaat, kes on tuntud oma proosaraamatuga “Juttud ja teggud” (1782).

Willmann sündis Kuramaal Dižgramzda (Gross-Gramsdeni) mõisas. Tema isa oli sakslasest kroonuarhitekt, ema rootsi päritolu. Järgmisel aastal kolis pere Riiga, kus Willmann üles kasvas. Õppis teoloogiat Göttingeni (1766-1768) ja Königsbergi (1768-1769) ülikoolides. Königsbergis kuulas Willmann ka Immanuel Kanti loenguid; tema õpingukaaslaseks oli J. M. R. Lenz. Pärast õpingute lõppu töötas mõnda aega koduõpetajana. 1772-1802 oli Saaremaa Karja kiriku abipastor ja pastor, pärast mida loobus vaimulikutegevusest. 1790 sai kirjandusliku tegevuse eest Austria keisrilt Joseph II-lt aadlitiitli. 1805-1810 elas Kuressaares. Suri Karjas, on maetud sealsele kalmistule.

Willmanni “Jutte ja teggusid” peetakse esimeseks säilinud eestikeelseks ilmalikuks juturaamatuks. Pisut varem ilmunud Johann Martin Hehni lõunaeestikeelsest teosest “Jutto Nink Moistu Könne” (Tartu, 1778) teadaolevalt ühtegi eksemplari säilinud ei ole. Esimene teadaolev eestikeelne ilmalik proosapala on samuti lõunaeestikeelne ning ilmus Adrian Virginiuse teoses ‘Tarto-Ma Kele Kässi Ramat’ (1690-1691).

Willmanni “Juttud ja teggud” on suuremalt jaolt tõlge läti ilmaliku kirjanduse rajaja Gotthard Friedrich Stenderi teosest “Jaukas Pasakkas un Stahsti” (“Kenad valmid ja jutud”, 1766). Stender omakorda kasutas oma süžeede algallikatena väga erinevaid autoreid ja teoseid – Aisopost, Petroniust, Martin Lutherit, Voltaire’i, rüütliromaane, võibolla ka “Dekameroni” ning “1001 ööd” ja paljusid teisi. Juttudele järgnesid praktilised ja didaktilised õpetussõnad talupoegadele. Willmann lisas omalt poolt vanasõnu ja Anton Thor Helle grammatikast pärit mõistatusi.

Willmann pooldas saare murret, mida kasutas ka “Juttude ja teggude” kirjapanemisel. Teose kolmanda ja neljanda trüki pealkirjaks ent oli pandud “Juttud ja Moistatussed” ning neid oli tugevasti toimetatud. Willmanni saaremurdeline keel oli muudetud vastu Willmanni tahtmist tallinnamurdeliseks, samuti olid ka mõned jutud asendatud uutega ning muudetud oli ka juttudele järgnenud õpetussõnu, mille tulemusena oli kogu raamatu toon pietistlikum kui esmatrükis. Uustrükkides polnud toimetajat märgitud; kirjandusteadlase Aarne Vinkeli arvates oli selleks Otto Reinhold von Holtz. Kaua aega teatigi Willmanni raamatut kolmanda ja neljanda trüki järgi; alles 1953. aastal leidis kirjandusteadlane Otto Webermann Göttingeni ülikooli raamatukogust esmatrüki.

Ehkki keeleliselt on “Jutte ja teggusid” nimetatud kehvemaks teiste kaasaegsete saksa rahvavalgustuslike literaatide teostest, osutus see raamat rahva hulgas kõige populaarsemaks. Sellest annavad tunnistust mitu kordustrükki ning asjaolu, et kolmandik “Juttude ja teggude” lugudest muutus folkloorseks. Muu hulgas populariseeris Willmanni raamat eesti keeles sõna “seltsimees”.

Willmann kirjutas veel vaimuliku teose “Ellamisse-Juhhataja” (1793). Tema saksakeelsetest kirjatöödest on kõige tuntum mesilaste pidamise käsiraamat “Anleitung zur Bienenzucht für Lief-, Ehst- und Curland” (Mitau, 1787).

S. V.

Raamatud eesti keeles

Juttud ja teggud, kui ka Monningad Öppetused mis majapiddamisse pärrast tarwis lähtwad. Eestima-rahwale heaks on üllespannud, Reedik Willem Willmann, Öppetaia Karja Kirriko peale, Saaremaale = Fabeln Erzählungen zur Verbeszerung des Wizzes und Sitten der Ehsten, nebst einem Anhang von oeconomischen Regeln …. Tallinn: 1782, 12+227 lk. [Kättesaadav: http://hdl.handle.net/10062/3654. Järgnevad väljaanded: 1787, 1804 (‘Juttud ja Moistatussed kui ka monned öppetussed maja piddamisse pärrast…’), 1838 (‘Juttud ja Moistatussed ning ka monned öppetussed maia piddamisse-pärrast…’), 1975 (Loomingu Raamatukogu), 1975 (Rooma: Maarjamaa).]
Ellamisse-Juhhataja. Ma rahwale heaks üllespantud Sest Öppetaiast Fr. Wilh. von Willmann = Christliches Sitten-Büchlein, als Lesebuch in den Schulen, dem Ehstnischen Landvolke gewidmet …. Tallinn: 1793, 100 lk. [2. trükk: 1804.]