Toomas Vint
Toomas Vint (sünd. 5. III 1944) on maalikunstnik ja kirjanik.
Ta sündis Tallinnas, lõpetas Tallinna 10. keskkooli ja õppis aastatel 1962–1966 Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat. Ta töötas 1967-1971 Eesti Televisioonis režissööri abi ja assistendina. Seejärel sai temast vabakutseline kunstnik ja kirjanik. Toomas Vint on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1973. aastast ja Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1977. aastast.
Käsikirjalise almanahhi Hees väljaandel ilmus 1968. aastal Toomas Vindi luulekogu “Suitsupilvedest unistus”, mis sisaldas illustratsioonidena autori enda linoollõikeid. Samal aastal ilmusid ajakirjanduses Vindi esimesed proosapalad. 1970. aastad olid Toomas Vindil kirjanikuna väga viljakad. Temalt ilmus arvukalt lühiproosakogusid. Vindi varasemat loomeperioodi iseloomustavad märksõnad on üksildus, vastuolulised hingeseisundid, irreaalsuse põimumine tõelusega.
Pärast mõnevõrra vähem viljakat perioodi algas 1995. aastal uus loominguline kõrgaeg. Peaaegu igal aastal ilmus Vindilt uus teos. Romaanides hakkasid ilmnema postmodernistlikud võtted. Romaan “Kojamehe naine” (1995) šokeeris lugejaid seksuaalse avameelsusega, romaan “Lõppematu maastik” (1997) reaaleluliste prototüüpide kasutamisega.
Toomas Vint on isikupärase käekirjaga kirjanik. Tema tugevus avaldub eeskätt inimese hingeelu mõistmises ja kujutamises. Tema tegelasteks on kaasaegsed inimesed, keda rõhub üksindus, ebakindlus ja igatsus. Sageli on sellise seisundi põhjustanud inimene ise, mitte olukord tema ümber. Tegelased käituvad irratsionaalselt ning on harva õnnelikud. Mitmetes romaanides on Vint keskendunud elu ja kunsti vastastikustele suhetele. Ta armastab groteski, mängulisust ning tema novellidel on ootamatud ja vaimukad puändid.
Toomas Vindilt on ilmunud üksteist novellikogu ja kaksteist romaani. Kolm korda, 1979., 1984. ja 2012. aastal on ta võitnud Friedebert Tuglase novelliauhinna. 1997. aastal pälvis tema romaan “Lõppematu maastik” Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia. 2012. aastal autasustati Vinti Valgetähe III klassi teenetemärgiga. 2014. aastal ilmus Vindi 16 maali reproduktsiooni ja 16 juttu koondav kogumik “Mõned kummalised naised”, mida 2015. aastal pärjati Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinnaga. 2018. aastal ilmunud luulekogus “1968” meenutab autor oma boheemlikku noorusaega.
L. P.
Raamatud eesti keeles
Romaanid
Väikelinna romaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. 160 lk.
Suur isane kala akvaariumis. Tallinn: Eesti Raamat, 1985. 127 lk.
Kojamehe naine. Tallinn: Varrak, 1995. 142 lk.
Lõppematu maastik. Tallinn: Varrak, 1997. 253 lk.
Kunstnikuromaan. Tallinn: Varrak, 1998. 335 lk.
Nädalavahetusel. Mängides. Tallinn: Varrak, 1999. 166 lk.
Kaine kuu ja purjus päike. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001. 224 lk.
Minu abielu prostituudiga. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003. 236 lk.
Topeltvalguses [Triloogia 2. raamat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005. 270 lk.
Mäluauguga naine [Triloogia 3. raamat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 194 lk.
Üüriline. Tallinn: Tulikiri, 2009. 258 lk.
Avalikult abielust. Tallinn: Tulikiri, 2012. 229 lk.
Lühiproosa
Kahel pool hekiga palistatud teed [novellid]. Tallinn: Eesti Raamat, 1974. 157 lk.
Ringmäng [jutustus]. Tallinn: Perioodika, 1975. 72 lk.
Perekondlikud mängud. Tallinn: Eesti Raamat, 1977. 242 lk.
Pööre & veeremäng [novellid ja lühijutud]. Tallinn: Eesti Raamat, 1979. 164 lk.
Tantsud Mozarti saatel [novellid ja lühijutud]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983. 165 lk.
Kahekesi [novellid]. Tallinn: Eesti Raamat, 1988. 142 lk.
Naisepiinaja. Õnnenatukene. Tallinn: Olion, 1996. 216 lk.
Elamise sulnis õudus. Kogumik jutte ja mälestusi. Tallinn: Kunst, 2000. 220 lk.
Himm. Jutustused. Tallinn: Tuum, 2002. 117 lk.
Õnneliku lõpuga lood. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 216 lk.
Kunstniku elu: jutte ja mälestusi. Tallinn: Tulikiri, 2011. 165 lk.
Mõned kummalised naised. Tallinn: Tulikiri, 2014. 239 lk.
Meeldivalt tühi ruum. Tallinn: Tulikiri, 2019. 235 lk.
Luule
Suitsupilvedest unistus. Tallinn: Noorte Autorite Koondis, 1968. 31 lk.
1968. Tallinn: Tulikiri, 2018. 85 lk.
