Henrik Visnapuu
Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890, vana kalendri järgi 21. detsember 1889 – 3. aprill 1951) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik. Ta sündis Viljandimaal Helme kihelkonnas Leebiku vallas (hiljem Valgamaa) Maardina talus taluteenija pojana. Elas lapsepõlves samas kandis ligi kümmekonnas eri paigas (Vana-Konguta, Meeri, Reola, Tõõraste, Tammistu, Vasula, Sarakuste, Helme).
Kooliteed alustas Visnapuu Reola vallakoolis (1899–1902), jätkas Ropka (1902–1903) ja Sipe ministeeriumikoolis (1903–1905) ning Tartu linnakoolis (1905–1906). 1907. aastal tegi Narva gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja asus tööle vallakooli õpetajana Kastre-Peravallas, seejärel pidas sama ametit ka Koerus ja Kavastus. 1912. aastal alustas eesti keele ja kirjanduse õpetamist Tartu tütarlaste gümnaasiumis.
1916. aastal lõpetas eksternina Tartu Aleksandri gümnaasiumi ning astus 1917. aastal Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda ja korporatsiooni Sakala, kuid asus hoopis tööle Tallinna Teataja toimetusse. Aasta hiljem naasis küll Tartusse, kuid pidas edasi õpetajaametit, kust ta Saksa okupatsiooni ajal kõrvaldati, ning alustas ülikooliõpinguid alles 1920. aastal. Vabadussõja päevil oli Visnapuu ajalehe Vaba Maa kirjasaatja.
1921. aastal reisis ta Venemaal ja Moskvas, 1922. aastal läks õppima Berliini ülikooli, kus huvitus vanadest keeltest. 1923. aastast elas ja tegutses kutselise kirjanikuna Tartumaal. 1935. aastal kolis Tallinna, kus asus tööle riigi propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna. 1937. aastal sai ajalehe Uus Eesti kultuuriosakonna juhatajaks ning pani aluse sisukale kultuuriajakirjale Varamu, mida toimetas 1940. aastani, mil ajakiri okupeeritud Eestis suleti. 1941–1944 töötas ta Eesti Draamateatris dramaturgina ja toimetas kirjanduslikku almanahhi „Ammukaar“.
1944. aastal põgenes sõja jalust esmalt Saksamaale, kus viibis kehvades tingimustes mitmes põgenikelaagris, seejärel Austriasse, ning 1949. aastal edasi Ameerika Ühendriikidesse. Suri 3. aprillil 1951 New Yorgis Long Islandil. Tema põrm asub Fresh Pondi krematooriumis.
Visnapuu esimene luuletus avaldati 1908. aastal ajakirjanduses. Tähelepanu äratas tema looming kirjanduslikes koguteostes „Moment esimene“ (1913), „Roheline moment“ (1914) ja „Looming“, nr 1 (1920), kus seda peeti oma aja kohta futuristlikuks ja ekspressionistlikuks. Kuid tema loomes on kindel koht ka laiaulatuslikul ja mitmekesisel armastuslüürikal, mis leidis võimsaima väljundi Siuru kirjandusrühmituses, kus ta oli ta üks keskseid tegelasi (Marie Underi kõrval, kellega tema luulet ka aeg-ajalt võrreldakse).
Osa tema esmasest luulest oli pühendatud kooliõde Mariale, hilisemast aga abikaasa Ingile. Ta kasutas luules murdekeelt (Tartu) ja tõi sisse sõnamängu, samuti leidub tema luules (mida on selle eripärase luulelisuse tõttu nimetatud poeesiaks) looduslüürikat ja isamaalisi värsse. Ka on Visnapuu loomingus paar poeemi ning mõned näidendid, viimaseid on nimetatud pigem keskpärasteks. Visnapuu suurimad mõjutajad olid Gustav Suitsu ja Ernst Enno looming, aga ka 20. sajandi vene luule uusromantikud ja sümbolistid.
Paguluses muutus Visnapuu luule raskeks ja valusaks kodumaa kaotamise traagikaks, millest ometi ei kadunud lootus õigluse võidutsemisele ja usk rahvuse vastupanuvõimesse. See kandus edasi paljude noorema põlvkonna pagulasluuletajate loomingusse. Surma-aastal ilmus postuumselt tema mälestusteraamat „Päike ja jõgi“ (Lund, 1951), mis käsitleb mälestusi kuni Siuru-ajani. Tegu oli esimese Eesti Kirjanike Kooperatiivi nime all ilmunud teosega ning ühtlasi esimese paguluses ilmunud omataolise memuaariraamatuga.
Visnapuu oli Eesti Kirjanike Liidu (1922) ja Eesti Näitekirjanike Liidu (1936) asutajaliige, kuuludes mõlema juhatusse, ning pani hiljem aluse Ülemaailmsele Eesti Kirjanduse Seltsile ja oli selle esimees.
Korp! Sakala annab välja H. Visnapuu nimelist auhinda, mille on pälvinud paljud pagulaskirjanikud, samuti jagatakse H. Visnapuu nimelise kirjandusfondi auhinda.
Visnapuu elust, loomingust ja maailmavaatest on koostanud isikuraamatu kirjandusteadlased Pedro Krusten („Kaugelviibija käekõrval“, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957), Harald Peep („Henrik Visnapuu“, Eesti Raamat, 1989) ja Piret Õunapuu („Henrik Visnapuu“, ERM, 2009), tema elu ja loomingut on uurinud ja käsitlenud ka Artur Adson, Oskar Kruus, Paul Rummo, Ene Mihkelson jt.
Visnapuu luuletusi on ilmunud mitmesugustes valikkogudes, muud loomingut näiteks kogumikes „Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915“ (Noor-Eesti, 1918), „Kirjanikult lugejale“ (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1952), „Minu varamu“ (Eesti Gaidid Paguluses, 1957).
Visnapuu on tõlkinud eesti keelde prantsuse keelest Oscar Wilde´i „Salome“ ja Honoré de Balzaci „Šagrään-naha“, vene keelest Ivan Turgenevi „Aadlipesa“ ning koostanud kogumiku „Vanad ja vastsed poeedid“ (Noor-Eesti, 1921). Tema luulet on ilmunud ka vene keeles, Igor Severjanini tõlkes.
M. K.
Raamatud eesti keeles
Luule
Amores. Tallinn: Siuru, 1917, 78 lk. [2. trükk: Tartu: Odamees, 1919, 78 lk; 3. trükk: Tallinn, 1990, 78 lk (1917. a väljaanne, faksiimile).]
Jumalaga, Ene!. Tartu: Odamees, 1918, 79 lk.
Talihari. Tartu: Odamees, 1920, 102 lk.
Hõbedased kuljused. Tallinn: Varrak, 1920, 78 lk.
Käoorvik. Tartu: Noor-Eesti, 1920, 78 lk.
Valit värsid. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1924, 182 lk.
Ränikivi. Tartu: Loodus, 1925, 78 lk.
Maarjamaa laulud. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1927, 79 lk.
Parsilai. Tartu: Loodus, 1927, 25 lk.
Jehoova surm. Tartu, 1927, 351 lk.
Puuslikud. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1929, 93 lk.
Tuulesõel. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1931, 76 lk.
Päike ja jõgi: kümnes kogu luuletisi. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1932.
Üle kodumäe. Tartu: Noor-Eesti, 1934, 153 lk.
Saatana vari. Tartu: Noor-Eesti, 1937, 264 lk.
Põhjavalgus. Tartu: Noor-Eesti, 1938, 78 lk.
Kaks algust. Tallinn: Kultuurkoondis, 1940, 324 lk.
Tuule ema. Tallinn: Eesti Kirjastus, 1942, 99 lk.
Esivanemate hauad. Stockholm: Eesti Teataja, 1946, 88 lk. [2. trükk: Luunja: Tartumaa, 1991, 78 lk.]
Tuuline teekond. Augsburg: USA-ala Eestlaste Kirjastus, 1946, 238 lk.
Ad Astra. Geislingen (Saksamaa): 1947, 46 lk.
Periheel. Geislingen: Kauge kodu, 1947, 62 lk.
Mare Balticum. Geislingen, 1948, 77 lk.
Linnutee. New York: Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts, 1950, 77 lk.
Kogutud luuletused. 1. osa. Koostanud Arvo Mägi. Stockholm: Vaba Eesti, 1964, 504 lk.
Kogutud luuletused. 2. osa. Koostanud Arvo Mägi. Stockholm: Vaba Eesti, 1965, 560 lk.
Henrik Visnapuu. Koostanud Paul Rummo. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 159 lk. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Mu ahastus ja armastus. Koostanud Georg Grünberg. Tallinn: Eesti Raamat, 1993, 512 lk.
Visnapuu armastusest. Koostanud Jaanus Vaiksoo. Tallinn: Tänapäev, 2003, 110 lk.
Kirg ja kodumaa. Koostanud Vallo Kepp. Tallinn: Tänapäev, 2017, 287 lk.
Noorusluulet. Tartu: Ilmamaa, 2021, 271 lk.
Näidendid
Meie küla poisid. Tallinn, 1932, 351 lk.
Maa vabaduse eest. Tallinn: Kultuurkoondis, 1938, 57 lk.
Artiklid, esseed, mälestused
Henrik Visnapuu, Jaan Ainelo, Poeetika põhijooni. Tartu: Noor-Eesti, 1932, 184 lk. [2. trükk: Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, 184 lk].
Päike ja jõgi: mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1951, 351 lk. [2. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1995, 272 lk; 3. trükk: Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, 352 lk.]
Millal sünnib inimene. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2018, 461 lk. [Sari ‘Eesti mõttelugu’.]
Mõni nendest, mu kaasaeglastest. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2021, 510 lk. [Arvustused ja artiklid.]
Henrik Visnapuu kohta
Pedro Krusten. Kaugelviibija käekõrval: mälestusi Henrik Visnapuust paguluses. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957, 253 lk.
Harald Peep. Henrik Visnapuu. Ühe elu- ja loometee piirjooni. Eesti Raamat, Tallinn, 1989, 229 lk.
Piret Õunapuu, Henrik Visnapuu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2009, 63 lk.
