Arved Viirlaid

Arved Viirlaid (11. IV 1922 – 21. VI 2015) on eesti proosakirjanik ja luuletaja, kes on tuntud peamiselt oma sõja- ja põgenemisromaanidega. Ta pälvis rahvus­ideoloogilise kirjaniku staatuse menuka ja paljutõlgitud romaaniga „Ristideta hauad“ (1952).

Viirlaid sündis 1922 Harjumaal Padise vallas taluperemehe pojana. Õppis 1937–1941 Tallinna Rakenduskunsti Koolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941–1944 sõdis vabatahtliku metsavenna ja soomepoisina Nõukogude vägede vastu. Naasis augustis 1944 Soomest Eestisse, võideldes Saksa armee poolel. Oktoobris 1944 põgenes paadiga Soome, sealt edasi Rootsi. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, aastatel 1945–1953 Inglismaal, kus pidas mitmeid ameteid, ja aastast 1953 Kanadas, töötades kuni pensionini trükikojas. Rööbiti päevatööga tegeles kirjandusloomega. Pikka aega oli ta Eesti PEN-klubi esimees. Oli välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1950, Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu, Kanadas asuva Eestlaste Kesknõukogu ja Eesti Ohvitseride Kogu liige. Korduvalt pälvis eksiilis Henrik Visnapuu kirjandusauhinna (1954, 1979, 1981, 1992). Sai Virumaa kirjandusauhinna teose „Märgitud“ eest (1991). 1997 määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, kuid kirjanik keeldus seda vastu võtmast. Viirlaid suri Toronto lähistel oma maakodus.

Kirjandusloomet alustas Viirlaid väljapaistva luuletajana. Ta kuulub sõduriluule algatajate hulka eksiilis. Esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Hilisemas luules muutub kandvaks mälestuslik aines ning lisandub eepiline väljenduslaad.

Viirlaid sai tuntuks proosakirjanikuna. Reedetud põlvkonna esindajana lähtub tema looming kindlast eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Romaanides kujutas Viirlaid sõja­sündmusi Eestimaal, okupatsioonide vahetumist, metsa­vendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme. Oma radikaalsete rahvuslike vaadete ja kompromissitu kommunismi­vastase tegevuse tõttu oli ta Nõukogude Eestis täiesti keelatud autor. Ta avaldas 10 romaani, 2 proosakogu ja 8 luulekogu, suur osa tema loomingust ilmus paguluses ning jõudis Eestisse vaevaliselt ja hilinemisega.

Viirlaiu esimene mahukas proosateos, Londoni interneeritute laagris kirjutatud romaan „Tormiaasta” (1949) kõneleb 1944. aasta sõjasündmustest Eestis. Tegelaste- ja intriigirohke peateos, metsavendade eeposeks nimetatud „Ristideta hauad“ I–II (1952) viib lugeja teise Nõukogude okupatsiooni algusaega Eestis, s.o 1944. aasta sügisesse, mil paljud eestlased pidid varjuma metsadesse, osutamaks relvastatud vastupanu okupatsioonivõimudele. Heroilise paatosega realistlik romaan räägib okupeeritud rahva vabadustahtest, eestlaste pettumus­rohkest ja lootusetust võitlusest oma kodu ja elu eest. Romaan „Seitse kohtupäeva“ (1957) vahendab pagulas­kirjanikust peategelase painajalikke kujutluspilte sõja-aastatest ja keerukaid kontakte pagulas­elu reaalsusega. Eestluse käekäiku Eestis ja paguluses käsitleb viieosaline romaanisari („Vaim ja ahelad”, 1961; „Kustuvad tuled”, 1965; „Sadu jõkke”, 1965; „Kes tappis Eerik Hormi?”, 1974; „Surnud ei loe”, 1975), mida ühendab vabadusvõitleja, eesti ohvitseri Eerik Hormi tegelaskuju. Dokumentaalne romaan „Märgitud“ (1980) vaatleb Teises maailmasõjas võidelnud soome­poiste traagilist saatust. Autobiograafiline romaan „Põhjatähe pojad” (2009) käsitleb reedetud põlvkonna võitlusteed Soomes ja Eestis 1943. aasta kevadest kuni lahkumiseni Rootsi 1944. aasta sügisel. Viirlaiu sotsiaalselt kaalukas lühiproosa lisab episoode romaanidest tuttavale ainestikule.

A. O.

Raamatud eesti keeles

Luule
Hulkuri evangeelium. London: Dragon Press, 1948, 96 lk.
Üks suveõhtune naeratus. London: [s.n.], 1949, 96 lk.
Jäätanud peegel. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962, 95 lk.
Hõllalaulud. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, 95 lk.
Käsikäes. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1978, 94 lk.
Igaviku silmapilgutus. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1982, 112 lk.
Valgus rahnude all. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1990, 96 lk.
Elada antud on elu. Toronto: [s.n.], 1993, 39 lk.

Romaanid
Tormiaasta. I–II. Vadstena: Orto, 1949, 365+421 lk.
Ristideta hauad. I–II. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1952, 367+360 lk. [Järgnevad trükid: Tallinn: Perioodika, 1991, 238+360 lk; Tallinn: Eesti Päevaleht, 2009, 522 lk; Tallinn: Hea Lugu, 2015, 519 lk.]
Seitse kohtupäeva. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957, 347 lk.
Vaim ja ahelad. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, 343 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Virgela, 1998, 325 lk.]
Kustuvad tuled. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965, 275 lk.
Sadu jõkke. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965, 260 lk.
Kes tappis Eerik Hormi?. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1974, 285 lk.
Surnud ei loe. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975, 276 lk.
Märgitud. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1980, 220 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Perioodika, 1990, 220 lk.]
Põhjatähe pojad. Tartu: Ilmamaa, 2009, 253 lk. [Järgnev trükk: Tartu: Ilmamaa, 2010, 461 lk.]

Lühiproosa
Saatuse sõlmed. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1993, 248 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1994, 166 lk.]
Ajal on mitu nägu. Tartu: Ilmamaa, 2005, 462 lk.