Arno Vihalemm
Arno Vihalemm (sündinud Arnold Koch, 24. V 1911 – 21. VI 1990) oli väliseesti luuletaja ja kunstnik.
Arno Vihalemm sündis tolliametniku pojana Pärnus Rääma alevikus. Aastal 1931 lõpetas ta Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi ja töötas algul joonestajana maamõõtja juures. Tema tollasesse tutvuskonda kuulusid veidi noorem koolivend August Sang ja veidi vanem Rääma poiss Kaarel Ird. Arno Vihalemm tundis huvi teatri vastu ja mängis Pärnu Töölisteatris Kaarel Irdi lavastatud näidendis. Kaarel Irdi mälestuste kohaselt olnud Vihalemmal juba siis mõned luuletused kirja pandud. Aastatel 1935–1940 ja aastal 1943 õppis Tartus kunstikoolis Pallas, kus tema õpetajateks olid Nikolai Triik, Kaarel Liimand ja Aleksander Vardi. Luuleharrastus jätkus ka Tartus. 1936. aasta novembris debüteeris Vihalemm kolme luuletusega ajakirjas Looming ning oli ka järgnevatel aastatel selle ajakirja kaastööline. Ajakirjas Tänapäev sai Vihalemm 1930. aastate lõpul tuntuks epigrammidega.
Aastal 1944 asus elama Rootsi, kus elas Ystadi linnas, töötas kunstnikuna keraamikavabrikus ning maalimiskursuste juhataja, muuseumiametniku ja vabakunstnikuna. Õppereisid viisid Vihalemma Saksamaale, Šveitsi, Hispaaniasse ja Prantsusmaale. Esimene iseseisev väljapanek sai teoks 1955. aastal. 1940. aastate teisel poolel oli Vihalemma kui kunstniku põhiala maalimine. 1950. aastate algusest järgnes pikk ja tunnustust toonud graafikaperiood. Vihalemm sai tuntuks ka raamatukujundajana. 1958. aastal avaldas Vihalemm omapärase teose: mapi linoollõikeid värssidega, pealkirjaks „Marionetid“. Raamatus leiduvad graafika ja värsid on õrritava toimega ja naivistlik-primitiivse kontuuriga.
Vihalemm oli luulerühmituse Arbujad liikmete põlvkonnakaaslane. Tema varane luule järgis nende kõrgpoeetilist stiili, eriti Heiti Talviku epigrammide vaimu. Vihalemma luule esikkogus „Kaja kivi südames. Luuletusi 1936–1944“ (1954) esineb nii 1930. aastate teisel poolel Loomingus avaldatud arbujalikku luulet kui ka koomilisi värsse. Pagulase tundeid kirjeldavad lõputsüklid on sõnaseadelt rasked ja rusuvad. Vihalemma küpset luulet iseloomustab kõrge ja madala, üleva ja kergekaalulise meisterlik ühendamine. Tema värsid on sageli iroonilised, eneseiroonilised, vahel sarkastilised. Tema satiir inimloomuse ebatäiuse üle on nukralt mõistev, värsid on tulvil paroodiat ja mängu nihestatud sõnakujudega. Autori burleskianne ilmnes kõige säravamalt 1966. aastal ilmunud luulekogus „Tsoo-loogia ehk ingel lindudega“.
Vihalemm on rootsi keelest eesti keelde tõlkinud Nils Ferlini luulevalimiku „Laule ja luulet“ (1984).
Arno Vihalemma pojad on teadusfilosoof Rein Vihalemm (1938–2015) ja meediaprofessor Peeter Vihalemm (sünd. 1944).
L. P.
Raamatud eesti keeles
Luule
Kaja kivi südames: luuletusi 1936–1944. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1954, 64 lk.
Marionetid: mapp linoollõikeid värssidega. Ystad: Vihalemm, 1958, 20 lk.
Consolationes. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, 95 lk.
Ühe Pärnust pärit poeedi palgepooli. Tallinn, 1965, 32 lk.
Tsoo-loogia ehk ingel lindudega. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, 95 lk.
Ühe keelega kannel: riimitud ja riimimata antiluulet 1967–1978. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1979, 79 lk.
Viis on viis: viies kogu värsse 1936–1986. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1986, 62 lk.
Lugemik: autoriseeritud valikkogu, 1947–89. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 156 lk.
Kogutud luule. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011, 471 lk.
Proosa
Kunstnik eesti kirjanduses: tüübikriitiline veste. Rooma: Maarjamaa, 1975, 76 lk.
