Karl Eduard Sööt
Karl Eduard Sööt (26. / 14. XII 1862 – 1. IX 1950) oli 19. sajandi lõpu olulisemaid eesti luuletajaid ning kultuuritegelane, kes on eestlaste hulgas tänaseni tuntud peamiselt oma lasteluuletustega.
Sööt sündis Tartu vallas Lohkva külas tuuleveski rentniku pojana. Kasvas üles Tartumaal Ilmatsalus. Õppis Tartus Õpetajate Seminari algkoolis ja 1878-1881 Tartu kreiskoolis. Hiljem võttis eratunde ning käis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas vabakuulajaks. Pärast kooli lõpetamist töötas lühikest aega Ilmatsalus vallakirjutajana. Teenis tsaariarmees Poolas, pärast mida tuli Tartusse tagasi, tegutses Vanemuise seltsi juures ning 1884-1892 August Wiera näitetrupis näitlejana, mängides lihrahvalikke tüüpe. 1886-1893 töötas ajalehe Olevik toimetuses, samuti Oleviku ettevõtte (mis hõlmas ajalehte, trükikoda ja raamatupoodi) ärijuhina, kust lahkus eriarvamuste tõttu peatoimetaja Ado Grenzsteiniga, kes oli Söödi arvates asunud liigselt toetama venestamispoliitikat. 1895 asutas Sööt oma kirjastuse, trükikoja ning raamatupoe. Tema äril läks vaatamata Grenzsteini vastutöötamisele hästi ning tal on oluline roll paljude tolleaegsete alustavate, hiljem klassikuteks saanud kirjanike tuntukstegemisel. Sööt toetas Jaan Tõnissoni poliitilist ja ühiskondlikku tegevust ning tegi aktiivselt kaastööd ajalehele Postimees pärast seda, kui Tõnisson selle 1896. aastal omandas. 1914 Sööt müüs oma raamatuäri. 1920-1923 töötas Postimehe toimetuses, oli ka vastutav toimetaja. Edaspidi keskendus loomingule.
K. E. Sööt oli ühiskondlikult aktiivne – oli Vanemuise seltsi juhatuse liige 1886-1932 (auliige aastast 1925). Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juhatuse ja näitusetoimkonna liige 1895-1936 (auliige aastast 1934), Eesti Kirjanduse Seltsi asutaja- ning juhatuse liige 1907-1927 (auliige aastast 1931), Eesti Rahva Muuseumi juhatuse liige 1909 (auliige aastast 1934), F. R. Faehlmanni Mälestuse Jäädvustamise Komisjoni esimees 1927-1933. 1923 reisis Ungarisse, Budapesti Petőfi Seltsi kirjavahetajaliige aastast 1924. Suri Tartus, maetud Raadi kalmistule.
Kreiskooliõpilasena hakkas Sööt kirjutama romantismimõjulisi värsse. Töö Oleviku toimetuses osutus Söödile viljakaks loominguliseks keskkonnaks, kus luuletaja puutus kokku Ado Grenzsteini, Andres Saali, Georg Eduard Luiga, Juhan Liivi jt literaatidega ning sai õpetust ja inspiratsiooni oma kirjanduslikuks tegevuseks. Teda mõjutas ka Sándor Petőfi ja Heinrich Heine looming. Söödi esimesed kogud “Aasa õied” I-II (1890-1891) olid veel romantismihõngilised, tema luuletuste kaalukam ja uuenduslikum osa ent on realistlikku laadi. Sööt andis oma loominguga isamaalisele luulele uue sisu – ta tõi esile vastuolu kodumaad idealiseeriva romantilise lüürika ja tegelikkuse vahel, oli vahel sotsiaalkriitiline, kritiseeris venestamist. Sarnaselt Juhan Liivile pidas oluliseks kodu, millest peaks lähtuma isamaa-tunne ning seda väljendav luule. Populaarsed olid ka Söödi humoristlikud armastuslaulud. Oma arvukates ballaadides kasutas ta tihti rahvaluulest pärit ainestikku. Söödi olulisemad luulekogud on “Rõõm ja mure” (1894), “Saatus” (1899) ja “Mälestused ja lootused” (1903). Tema luuletuste lihtsuse ja loomulikkuse tõttu on neid tihti viisistatud – näiteks on eriti kuulus “Metsateel”, mille tegi lauluks Artur Kapp. Söödi sõnadele tehtud laulud püsivad tänini kooride ja laulupidude repertuaaris.
Koos Ernst Ennoga viis K. E. Sööt eesti lasteluule uuele tasemele. Tema lastevärsid on ladusad, rütmikad, tihti onomatopoeetilised ning kasutavad rahvaluulele omaseid, vahel ilma kindla tähenduseta kõlaefekte ja kordusi, mida on üsna võimatu võõrkeelde tõlkida: “Äiu, kallis kapsukene, / sipa-sapa sapsukene! / Marjamatt on laeva kõrgu, / heinakuhi taeva kõrgu. / Äiu lii, äiu loo!” (“Äiu, lahke lapsukene”), “Uni tuleb, ullikene / väljas puskleb pullikene” (“Uni tuleb”) või “Singel-vingel, ninaprill / meil oli kodus krokodill” (“Krokodill”). Need ja veel mõned K. E. Söödi lasteluuletused on saanud rahvalikeks värssideks, mida teavad hästi veel ka 21. sajandil sündinud lapsed. Söödi olulisem osa lasteluuletustest ilmus kogus “Lapsepõlve Kungla. Lood ja lallitused lastele 1916-1923” (1923). Eesti lastekirjanduses on oluline koht veel Söödi koostatud ja kirjastatud kogumikul “Eesti muinasjutud lastele” (1907).
K. E. Sööt koostas koos Gustav Suitsuga antoloogia “Eesti luule” (1910). Avaldas ajakirjanduses kultuuri- ja kirjandusloolisi artikleid ning ka tõlkis, näiteks Sándor Petőfit, Heinrich Heinet, Aleksei Koltsovi, Hermann Sudermanni.
S. V.
Raamatud eesti keeles
Luuletused
Aasa õied. 1. Luuletanud K. E. Sööt. Tartu: A. Grenzstein, 1890, 64 lk.
Aasa õied. 2. Luuletanud K. E. Sööt. Tartu: A. Grenzstein, 1891, 41 lk.
Rööm ja mure. K. E. Sööt’i uued luuletused. Jurjev: A. Grenzstein, 1894, 63 lk.
Saatus. K. E. Sööt’i uued luuletused. Jurjev: K. Sööt, 1899, 55 lk.
Mälestused ja lootused. K. E. Sööt’i uued luuletused. Jurjew: K. E. Sööt, 1903, 82 lk.
Kodu: luuletused 1910-1921. Tartu: Postimees, 1921, 69 lk.
Lapsepõlve Kungla: lood ja lallitused lastele 1916-1923. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1923, 87 lk.
Aastate kajastus: luuletused 1883-1924. Eessõna: V. Grünthal-Ridala. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, 236 lk.
Kuusirbi õsu. Tartu: Loodus, 1937, 51 lk.
Kogutud luuletused. Koostanud ja eessõna: August Sang. Tartu: Tartu Eesti Kirjastus, 1942, 381 lk. [2. trükk: 1943.]
Valitud luuletused. Järelsõna: Paul Ambur. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946, 260 lk.
Lastelaule. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949, 40 lk.
Lastelaulud. Koostanud Ralf Parve. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, 48 lk.
Elurada: luulevalimik. Koostanud ja eessõna Artur Adson. Toronto: Orto, 1951, 62 lk. [2. trükk: Tartu: Greif, 1992, 62 lk.]
Karl Eduard Sööt. Koostanud Ellen Niit. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 128 lk. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Upa, upa, oalilli: valimik luuletusi. Koostanud Ralf Parve. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 48 lk. [2. trükk: Tallinn: Hea Lugu, 2018, 46 lk.]
Mu laulud, mu veikesed laulud. Koostanud, toimetanud ja järelsõna Õnne Kepp. Tallinn; Luunja: EKSA, 2022, 711 lk. [Kogutud luule.]
Publitsistika
Wastus A. Grenzsteinile. Tartu: K. Sööt, 1911, 26 lk. [A. Grenzsteini ‘Ajaloo Albumis’ 1910 avaldatud väidete kohta.]
Karl Eduard Söödi kohta
Paul Ambur, Laulurästas hallaöös. Karl Eduard Söödi elu ja luule piirjooni. Tartu: Tartu Eesti Kirjastus, 1942, 158 lk.
