
Juhan Paju (11. III 1939 – 30. VII 2003) oli ajakirjanik, publitsist ja prosaist, vähemal määral ka luuletaja. Teda mäletatakse eelkõige ladusalt loetavate kriminaalromaanide autorina, kelle tegevuspaigad seostuvad Haapsalu linnaga, kus ta mitmeid aastakümneid elas.
Paju sündis Tallinnas Järvakandi klaasivabriku tööliste pojana. Arstid avastasid tal kaasasündinud südamerikke ja prognoosisid talle lühikest eluiga. Elu jooksul tehti talle arvukaid meditsiinilisi operatsioone. Paju kasvas üles Järvakandis ja lõpetas 1958. aastal Vändra Keskkooli. Ta õppis Tallinna Polütehnikumis raadiotehnikat, töötas aastatel 1960–1963 Tallinnas Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudis elektromehaanikuna ning aastatel 1968–1969 Karjalas Muujärvi rajooni ajalehe fotokorrespondendina. Ligikaudu sel ajal tutvus ta oma venelannast abikaasaga (hilisem füüsika õpetajanna Haapsalus), perekonda sündis üks poeg. 1968. aastal lõpetas Juhan Paju Tartu Riiklikus Ülikoolis ajakirjanduse eriala. Aastatel 1972–1974 töötas ta Haapsalu ajalehe „Töörahva Lipp“ toimetuses kohalike raadiosaadete korrespondendina, aastatel 1977–1986 samas ajalehes ajakirjanikuna. Vahepeal, aastatel 1974 kuni 1977 oli ta Hiiumaal Ristnas ja Hobulaiul majakavaht. Majakavahi töö pakkus talle vaheldust ja andis inspiratsiooni, ta rääkis sõpradele, et ta armastab merd. Imetlust ja aukartust mere ees on tajuda 1970. aastate algul Haapsalu ajalehes avaldatud loodusromantilistest luuletustest. Ajalehes „Töörahva Lipp“ 1978. aastal ilmunud olukirjelduse „Roostetanud maa“ eest võitis ta kolmanda koha Baltimaade ja Valgevene noorsooajakirjade korraldatud publitsistikavõistlusel Bellaad. 1980. aastatest pärineb Juhan Pajult kodu-uurimuslikke töid ja Haapsalu ajalehes ilmunud 41 mereteemalist lehekülge „Tuulte roos“.
Paju esimesed seiklusromaanid „Kagupassaat“, „Hiromandi kokteil“ ja „Haapsalu detektiiv“ ilmusid aastatel 1990–1991. Nendega algas tema ebatavaliselt viljakas kirjandusalane tegevus (12 aasta jooksul avaldati temalt 12 romaani ja muidki teoseid), mis kestis kuni kirjaniku surmani 2003. aastal. Suur osa Paju 1990. aastate loomingust tõlgiti kiiresti soome keelde ja ilmus ka Soomes, kus seda saatis arvestatav lugejamenu ja kriitikute tähelepanu. Eesti kriitik Peeter Künstler sõnastas oma 1997. aastal ilmunud arvustuse pealkirja: „Juhan Paju toodab põnevust“. See sõnastus iseloomustab hästi Paju rolli jutu- ja romaanikirjanikuna. Lisaks detektiivromaani žanrile jõudis ta järgi proovida ka ulmeromaani ja ajaloolise jutustuse žanri.
L. P.
Luule
Kuuvalge õhtulaul. Haapsalu: Anamnesia, 2001, 72 lk.
Romaanid
Haapsalu detektiiv. Vormsi: Nastiku Kirjastustalu, 1990, 114 lk.
Hiromandi kokteil. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 148 lk.
Kagu-passaat. Haapsalu: Velle, 1991, 134 lk.
Sankt-Peterburgi viirastused. Tallinn: Hara, 1993, 128 lk.
Surm Hundikaril. Haapsalu: Ajaleht “Lääne Elu”, 1993, 94 lk.
Suur šantaaž. Tallinn: Hara, 1993, 201 lk.
Lasud kodutänaval. Tallinn: Kupar, 1995, 303 lk.
Katkenud romaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, 198 lk.
Hõõguv rist. Lemberomaan ühe laiba ja vampiiriga. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, 253 lk.
Vanaema mõis. Esimene raamat. I–II osa. Tallinn: Varrak, 1999, 255 lk.
Vanaema mõis. Teine raamat. III osa. Tallinn: Varrak, 2000, 263 lk.
Kadunud viiuldaja. Tallinn: Vastus, 2001, 159 lk.
Mudasegaja armuke. Tallinn: Ersen, 2003, 172 lk.
Reisijuht
Haapsalu juht. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 77 lk.