Jaan Oks
Jaan Oks (1884–1918) oli eesti prosaist, luuletaja ja kriitik, kelle süngetooniline looming on oma spontaanse ja tundliku kujundikeelega üks algupärasemaid eesti kirjanduses. Tema peamiselt postuumselt ilmunud tekstides kujutatakse rusuva eluolu taustal inimese siseilma, tema suhestumist ängistavate oludega.
Jaan Oks sündis Saaremaal Pärsamaa vallas Ratla külas kooliõpetaja pojana. 1898–1902 käis ta Kaarma õpetajate seminaris ning töötas pärast selle lõpetamist Hiiumaa Pühalepa vallakoolis. Täiendanud end Haapsalu pedagoogilistel kursustel, omandas ta 1905. a õpetaja kutsetunnistuse ning töötas Läänemaal Massu vallakooli õpetajana. Oks pälvis tunnustust oma liberaalse pedagoogika-alase tegevusega, kuid tsaarivõimu- ja kirikukriitiline ning mõisnike omavoli vastane meelsus tõi kaasa ka konflikte. 1908. a siirdus ta eesti asunike köster-kooliõpetajaks Venemaale Samaara kubermangu. 1911. a vallandati Oks ametist teiste põhjuste hulgas seetõttu, et intensiivse loometöö kõrvalt nappis aega koolikohustuse täitmiseks. Rändkaupmehe amet ei andnud piisavat elatist ning ta jäi kodutuks, mis viis omakorda füüsilise ja vaimse kurnatuseni. 1912. a saadeti Oks vangitapi korras tagasi Saaremaale, kus ta jäi mõneks aastaks elama sugulaste juurde. Sõja puhkedes mobiliseeriti Oks, kuid kehva tervise tõttu määrati ta Tallinna ümbrusesse kindlustustöödele. 1917. aastast viibis Oks Tallinna haiglates ravil. Luutiisikuse diagnoos pandi liiga hilja, et ravi oleks aidanud ning Oks suri 33-aastasena.
Jaan Oksa intensiivsem kirjanduslik tegevus, novellide, luuletuste, kriitika ja publitsistika kirjutamine, langeb Massu ja Samaara koolis töötamise aega, u 1906.–1909. aastasse. Pole teada, kui palju Oks kirjutas, sest vaatamata viljakale loometegevusele ilmus tema elu ajal väga vähe ajakirjanduses (sh Noor-Eesti albumites) ning lõviosa käsikirjadest on läinud kaduma. Osa käsikirju jäi kinni toimetusse ning see, mis avaldati, ilmus suuresti redigeeritult, kuna Oksa kirjutamismaneer oli oma ajale võrdlemisi võõras: publitsistika ja kriitika arvati olevat liiga käredasõnaline, ilukirjandust võõrastati harjumatu stiili ja temaatika tõttu. Nii ilmus Oksa esimene ilukirjanduslik raamat „Tume inimeselaps“ alles peale tema surma 1918. a. Aja jooksul on välja tulnud uusi Oksa käsikirju ning seni kõige täielikum ilukirjanduse kogu on „Otsija metsas“ (2003), sisaldades 30–40 luuletust ja teist sama palju proosapala. Kogu „Orjapojad“ (2004) sisaldab kirju, artikleid ja kirjanduskäsitlusi, mis tutvustab Oksa kui jõuliste hinnangute ning avarate eesti ja välismaise kirjanduse alaste teadmistega kriitikut.
Oksa varasem looming (nt jutud „Kolmekesi“, „Isad ja pojad“, „Rõhutud ringides“) on kirjutatud ajale tüüpilises külarealismi laadis, mille keskmes on trööstitu argielupilt inimesest silmitsi nüristava töö, vaimuvaesuse, kitsarinnalisuse või muul moel ängistavate oludega. Aja jooksul kanduvad tekstid realismist kaugemale, ka kriitikas väljendab Oks vastumeelsust n-ö vana kirjanduse suhtes. Kuigi modernistlikumates tekstides on samuti aimatav trööstitu argise eluolu kontekst, pälvib neis suuremat tähelepanu tegelaste siseilm, tunded, iha, kehalised aistingud. Mõned neist võtavad filosoofilise või assotsiatiivse mõttemõlgutuse kuju, mida ka autor ise vabalt, tihti muusikaalaselt, nimetab (nt passaaž või intermetso). Loomingu lõppjärgus sündisid Oksa äärmuslikumad tööd nagu „Nimetu elajas“, „Ihu“ ja „Emased“, millest kaks viimast sisaldavad erootilisi kujutlusi misogüünses võtmes. Poeemis ehk autori nimetusega oratooriumis „Kannatamine“ segunevad lapsepõlvemälestused piiblimotiividega. Oksa sõnastus ja lausestus on ekspressionistlikus vaimus ebatavaline, spontaanne ja pildirikas; samal ajal kannab mitmeid tema tekste tummine sümbolistlik kujundisüsteem (nt novell „Tume inimeselaps“). Oksa loomingut läbib mõte kannatamise paratamatusest; tema sugestiivse ja tundliku kujundikeelega tekste võib aga mõista kui mässu sellise perspektiivituse vastu.
I. S.
Raamatud eesti keeles
Lühiproosa
Tume inimeselaps: novellid. Tallinnas: Siuru, 1918. 77 lk.
Neljapäew: nowellid ja miniatüürid. Tallinnas: Auringo, 1920, 87 lk.
Hingemägede ääres. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 190 lk.
Emased. Meeleolu. Tallinn: Penikoorem, 1995, 61,[2] lk.
Ihu. Tallinn: Penikoorem, 1995, 22,[1] lk.
Luule
Kannatamine. Oratoorium. Tallinnas: Auringo. 1920, 60 lk.
Kriitika
Kriitilised tundmused. Esseed. Tallinnas: Siuru, 1918, 95 lk.
Valitud ja kogutud kirjatööd
Kogutud teosed. Stockholm: Vaba Eesti, 1957, 313 lk. [Jutud, proosakatked, luuletused, kriitika, artiklid, kirjad.]
Teosed. Stockholm: Vaba Eesti, 1957, 231 lk. [Jutud, proosakatked, luuletused, kriitika.]
Vaevademaa. Tallinn: Perioodika, 1967, 196 lk. [Novellid, jutustused, esseed.]
Otsija metsas. Tartu: Ilmamaa, 2003, 438 lk. [Luuletused ja novellid.]
Orjapojad. Tartu: Ilmamaa, 2004, 420 lk. [Artiklid, esseed, kirjad.]
