Viiu Härm
Viiu Härm on eesti luuletaja, näitleja, tõlkija ja loodusfotograaf.
Ta sündis 3. juulil 1944 Tallinnas töölisperekonnas. Õppis Tallinna 29. Mittetäielikus Keskkoolis (1951–1958), Tallinna 7. keskkoolis (1958–1962) ja TRK Lavakunstikateedris (1962–1965). Ta on mänginud filmides „Õhtust hommikuni“ (1962), „Ühe katuse all“ (1963), „Tütarlaps mustas“ (1967), „Lõppematu päev“ (1971), samuti telelavastustes. Härm oli 1965. aastal moodustatud Eesti Riikliku Noorsooteatri üks asutajaliige ja töötas seal 1971. aastani, kui pidi tervislikel põhjustel töölt eemale jääma. Sealt alates on olnud vabakutseline. Ta on alates 1966. aastast Eesti Teatriliidu ning 1979. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Oli 1990. aastal üks Eesti Liberaaldemokraatliku Partei asutajaliikmeid, alates 1994. aastast, pärast ELDP ühinemist Reformierakonnaga selle liige.
Luuledebüüdi tegi ajastule omaselt ajakirjanduses – ajalehes Säde ja ajakirjas Noorus, hiljem on avaldanud oma loomet järjepidevalt ajakirjas Looming. Eelkõige luuletajana tuntud, kuid end ise vähemalt sama palju ka näitlejaks pidav Härm on nimetanud luulet enda sisehääleks. Ta on välja andnud isikkogusid ja osalenud ühiskogudes, aga ka koostanud luulekavu ning olnud näitlejana sageli luule ettekandja, sealhulgas mitmel helikandjal. Aastatel 1997–1998 oli tema kanda Kanal 2 igaõhtune luulesaade „Ainult üks luuletus“.
Tema luules – olgu tegu lastele või suurtele mõelduga – on tähtsal kohal loodus. Oma sõnul on talle lähim sümbol olnud vesi. Lisaks loodusele väärtustab Härm lapsepõlve, elurahu ja tingimusteta armastust. Ta on selgelt eelistanud riimilist nelikvärssi.
Tema sulest on ilmunud kaks romaani, mida võib kujundlikult võtta seotuna, kuigi lugu on erinev – mõlema peategelaseks tütarlaps, tolle hingeeluline võrsumine ja läbielamised. Viimase eest sai ta 2005. aastal Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.
Ta on koostanud Marie Underi valikkogu („Laternaks mu enda süda“, 2006) ning kirjutanud sellele saatesõna, tõlkinud läti keelest värsse „Läti uuema luule valimikku“ (1997) ning Astrid ja Ivar Ivaski ühiskogusse „Rändav järv“ (2002). Ka on ta tõlkinud näidendeid vene keelest (Leonid Žuhhovitski „Isekeskis inglitega“, Anton Tšehhovi „Kirsiaed“, Aleksei Arbuzovi „Rännuaastad“).
Oma loomes on Härm põiminud luulet ja pilti. Näiteks on koos Peeter Toominguga valminud raamat „Sina, jõgi“ (1984) ning Toomingu ja Ants Sädega koos tehtud loodusmõtiskluste kogu „Valge Vaikus“ (1979). Viimasel ajal on Härm ise keskendunud loodusfotode tegemisele. 2017. aastal pälvis ta oma loodusfotodega nii fotojahi „Pilvepiir“ kui ka ajakirja Eesti Loodus auhinna. Samal aastal oli Kõpu tuletornis ja Tallinna Kirjanduskeskuse A. H. Tammsaare muuseumis avatud tema loodusfotode näitus „Lähedal“.
Härmi abikaasa on luuletaja ja poliitik Paul-Eerik Rummo. Nad on andnud koos välja ühe luulekogu ning kirjutanud libreto ja laulutekstid muusikalile „Oliver ja Jennifer“ (1972) ning näidendi „Körged, körged Köpu mäged“ (2000).
M. K.
Raamatud eesti keeles
Luule
Pealkirjata. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 55 lk.
Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 192 lk.
Viiu Härm, Peeter Tooming, Ants Säde, Valge vaikus. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 34 lk.
Viiu Härm, Peeter Tooming, Sina, jõgi. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 95 lk.
Viiu Härm, Avamaastik; Paul-Eerik Rummo, Kusagil tuksub süda. Toronto: Maarjamaa, 1989, 16 lk. [Tirelraamat.]
Keegi teeline. Tallinn: Varrak, 2004, 724 lk.
Romaanid
Duubel kaks: nüüd, kus ma midagi ei küsi…. Tallinn: Varrak, 2000, 280 lk.
Õhuaken. Tallinn: Varrak, 2004, 280 lk.
Proosa
Ilmatuga. Tekst ja fotod: Viiu Härm Rummo. Tallinn: Varrak, 2024, 223 lk.
Lasteraamatud
Oh sind tüdrukut. Tallinn: TEA Kirjastus, 2009, 39 lk.
Pallimäng. Tallinn: Tammerraamat, 2017, 32 lk.
