Villem Buk
Villem Buk (kuni 1917. aastani Buck, 25. III 1879–1941) oli prosaist, luuletaja ja publitsist.
Buk sündis Tartumaal Kambja vallas sepa pojana. Ta õppis Kambja külakoolis ja Maaritsa kihelkonnakoolis, hiljem täiendas end pidevalt iseõppimise teel. Buk omandas õpetajakutse ja töötas seejärel kooliõpetajana Kambjas, Luunjas ja Põlvas. Põlvas töötades tutvus ta marksistliku kirjandusega.
1907. aasta juulis vahistati Villem Buk poliitilise tegevuse eest ja ta viibis 6 kuud vahi all, mille järel tal keelati elamine Balti kubermangudes, tsaaririigi pealinnas ja kubermangukeskustes. Ta elas väljasaadetuna Petseris, kus tutvus kohalike eestlaste ja setude eluoluga, kirjutades sellest raamatu „Petseri eestlased“. Samast ajast pärineb üks tema esimesi jutte „Enne rukkilõikust“.
1910. aastal, kui lõppes elamispiirkondade keeld, kolis Villem Buk Viljandisse ja asus tööle Viljandis ilmunud ajalehe Malev toimetusse. Viljandi perioodil valmisid Buki jutud „Kraav“ ja „Jumala rahvas“ ning vanglapäevik „Kivine raamat“.
1911. aastal kolis Villem Buk Narvasse, kus ta aastatel 1912–1914 tegi kaastööd ajalehele Tallinna Teataja ning korraldas Narva ajalehe Kiir väljaandmist ja toimetamist. Pärast Kiire sulgemist kolis Buk Tallinna ja asus tööle Franz Krulli tehases haigekassa sekretärina, jätkates poliitilist tegevust. Ta vahistati ja saadeti Irkutski kubermangu asumisele. 1917. aastal pärast Veebruarirevolutsiooni saabus Villem Buk tagasi Tallinna, kus asus tööle taasavatud ajalehe Kiir toimetuses. Sama aasta sügisel kolis ta Vohnja valda Palametsa kooli koolmeistriks.
1918. aastal evakueerus Villem Buk Petrogradi, kus töötas ajalehe Edasi toimetuses. Ta jäi Venemaale, osales Kodusõjas ja töötas pärast sõda mitmes Venemaa linnas õpetajana. Villem Buk osales Leningradis Eesti Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooni töös ja eesti kirjastuse Külvaja tegevuses. 1941. aastal saabus Villem Buk Tartusse. Teise maailmasõja alguses Saksa okupatsioonivägede lähenedes ei evakueerunud Villem Buk koos nõukogude aktiiviga. Ta püüdis Eestist lahkumiseks ületada 1941. aasta juulis paadiga Peipsi järve, kuid jäi teel kadunuks.
Buki loomingus, eriti publitsistikas valdab marksistlik tendentslikkus. Tema luulekogu „Sula“ sisaldab kommunistlikku riigipööret ülistavaid propagandavärsse. Kriitika on leidnud kunstilisi väärtusi eelkõige Buki külakehvikuid kujutavas realistlikus proosas.
L. P.
Raamatud eesti keeles
Proosa
„Juku“ elulugu. Tallinn: Mõte, 1909. 14 lk.
Kolm suurt muret [jutustused]. Tartu: J. Reevits, 1909. 48 lk.
Jumala rahvas. Tartu: F. D. Liblik ja Ko, 1911. 32 lk.
Kiwine raamat: Wäljawõtted vangi päewaraamatust. Tallinn: Teadus, 1912. 38 lk.
Miina. Narva: Rahva Sõna, 1913. 160 lk.
Kahekesi. Peterburi: Eesti töörahva kommuuna kultuura ja hariduse valitsus, 1919. 15 lk.
Luule
Sula: kogutud sulesaadused ajajärgust 1905– 1926. Leningrad: Külvaja, 1926. 72 lk.
Poeem
Lina. Narva: Kõne, 1913. 14 lk.
Näidend
Kodukäija: näidend kolmes pildis. Leningrad: Külvaja, 1925. 30 lk.
Artiklid ja uurimused
Petseri eestlased. Tartu: Postimees, 1909. 79 lk.
Rahwas ja maa. Tartu: J. Reevits, 1909. 140 lk.
Töörahwa ajakirjanduse ülevaade: 1905–1917 (Wõrdlused Eesti kirjanduse ajaloost). Tartu: Ed. Bergmann, 1917. 30 lk.
