Eduard Ahrens

Eduard Ahrens (3. IV / 22. III 1803 – 19./7. II 1863) oli baltisaksa pastor ja eesti keele uurija. Tema soome keele baasil koostatud eesti keele grammatika vahetas välja varasema, saksa- ja ladinapärase vana kirjaviisi ning pani aluse uuele kirjaviisile, mis kehtib praeguseni.

Ahrens sündis Tallinnas maamõõtja pojana. Õppis 1811-1819 Tallinna toomkoolis ja 1819–1823 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Töötas esmalt Pikavere mõisas koduõpetajana. 1832-1833 külastas Ahrens enesetäiendamise eesmärgil Saksamaad ja põgusalt Prantsusmaad. 1833-1837 oli koduõpetaja Vana-Vigala mõisas. 1837. aastast kuni surmani oli Kuusalu pastor. 1860 kinnitati ka Ida-Harjumaa praostiks. Eesti keele ja folkloori alaste tööde eest valiti Ahrens Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, ent vastuolude tõttu Seltsi presidendi F. R. Faehlmanniga tagastas selle tiitli 1848. Oli alates 1842. aastast Ehstländische Literärische Gesellschafti liige (baltisaksa teadusühing, mis tegutses Tallinnas aastail 1842–1940). Suri Kuusalus, maetud sealsele kalmistule. 2017 avati Kuusalus Eduard Ahrensi mälestusmärk ning toimus Ahrensile pühendatud keelekonverents, mis on edaspidi toimunud igal aastal.

18. sajandi lõpul hakati keeleuurijate seas rohkem tähtsustama eesti ja soome keele silmnähtavat sarnasust. August Wilhelm Hupel kirjutas oma 1780 ilmunud grammatikas, et eesti keel “näib olevat soome keele õde”, ent tema enda grammatika lähtus veel Anton Thor Helle saksapärasest ortograafiast. Esimesena soovitas eesti keeles soome kirjaviisile üle minna Adolf Ivar Arvidsson J. H. Rosenplänteri ajakirjas Beiträge 1822. aastal. Hiljem väljendasid sarnaseid mõtteid teisedki eesti keele uurijad, ent just Eduard Ahrens pani esimesena kirja süsteemse grammatika „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ („Eesti keele Tallinna murde grammatika“), mis ilmus 1843. aastal ja mille alguses Ahrens kirjutas juba kindlas kõneviisis, et “eesti keel on soome keele tütar”, võttes nõnda grammatika eeskujuks soome keele.

Samuti pingutas ja võitles Ahrens selle nimel, et eesti kirjakeelt muuta lähedasemaks kõnekeelele, mida talurahvas tegelikult räägib. Selleks kogus ta ohtralt rahvakeele näiteid. Ahrensi keelealast tegevust ei motiveerinud rahvusromantism: eesti rahvuslik liikumine ning ilmalik kirjandus ei läinud Eduard Ahrensile korda, nagu ka eesti talupoegade ühiskondlik ja majanduslik olukord. Oma keelealase tegevuse peaeesmärgiks pidas ta efektiivsemat jumalasõna levitamist eesti kirikukeele parandamise teel. Ahrens kritiseeris teravalt F. R. Kreutzwaldi ja F. R. Faehlmanni rahvuslikke püüdlusi, samuti seadis ta kahtluse alla nende tööde folkloorse ehtsuse. (Ka tänapäeva folkloristika on selles küsimuses Ahrensi poolel.) Kreutzwald oli algul Ahrensi uuele kirjaviisile vastu, võttis selle aga siis omaks ning rakendas seda järjekindlalt 1851. aastast peale, muu hulgas ka oma eeposes “Kalevipoeg” (1857-1861), aidates uue kirjaviisi levikule väga palju kaasa.

Ahrensi grammatika teine, täiendatud trükk ilmus 1853. aastal. See sisaldas ka keelenäiteid uues kirjaviisis. Vana kirjaviis, mis põhines 1693. aastal ilmunud Forseliuse / Hornungi grammatikal, ei arvestanud mitmeid fonoloogiliselt olulisi aspekte eesti keeles, näiteks pikkade ja lühikeste häälikute erinevust. Ahrensi grammatika kirjeldab astmevaheldust varasemast märksa süstemaatilisemalt. Esimene uues kirjaviisis ilmunud teos oli Ahrensi sõbra, Jõelähtme pastori G. H. Schüdlöffeli välja antud raamat “Toomas Westen, Lapo rahva usu ärataja Norra maal” (1844). Kreutzwaldi innustusel võttis Ahrensi ortograafia kasutusele ka C. R. Jakobson oma populaarsetes raamatutes, mis samuti uue kirjaviisi levikut soodustas. Lõplikult oli uus kirjaviis võitnud 1870. aastatel, kui selle võtsid kasutusele Eesti Kirjameeste Selts oma publikatsioonides ning J. W. Jannseni ajaleht Perno Postimees. Kirikukirjanduses säilis vana kirjaviis kauem, piibel ilmus uues kirjaviisis 1889.

Ahrens oli keeleküsimustes autoriteediks soome eepose Kalevala autorile Elias Lönnrotile, kes 1844. aastal Eestit väisates esimese asjana Ahrensit Kuusalus külastas. Kõik hilisemad eesti keele grammatikad – sealhulgas F. J. Wiedemann’i oma (1875) ja K. A. Hermanni esimene eestikeelne grammatika (1884) – toetuvad Ahrensi tööle.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Koostanud ja toimetanud Kristiina Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, 525 lk. [Sisu: Eduard Ahrensi bibliograafia; ‘Johann Hornung, meie eesti kirikukeele looja. Rõhutu au jaluleseadmiseks. Kuusalu pastorilt Eduard Ahrensilt’, tõlkinud Kristiina Ross; ‘Eesti keele Tallinna murde grammatika. Esimene osa, Vormiõpetus’, tõlkinud Kristiina Ross; ‘Eesti keele Tallinna murde grammatika. Teine osa, Lauseõpetus’, tõlkinud Kristi Mets, Kristiina Rebane ja Mailis Salvet; ‘Eesti Piibli keelevead. Kokku kogunud ja eestlaste kirikuõpetajatele soovitanud Eduard Ahrens’, tõlkinud Kristiina Ross.]