Ilmar Jaks
Ilmar Jaks (4. IV 1923 – IX 2019) on eesti pagulaskirjanduse lühiproosa üks tähelepanuväärseimaid esindajaid. Jaksi loomingut iseloomustab novellivormi klassikaliste väärtuste loomulik taju, keeleline tundlikkus, stiililine aktiivsus, iroonilisus, ideoloogiliste paradokside otsing ning sagedasti täheldatav ootamatuse ja kummastuse tunne.
Jaks sündis 1923. aastal Läänemaal Asuküla vallas taluomanikust algkooliõpetaja pojana, õppis 1930–34 Haapsalu 2. algkoolis ja 1934–41 Haapsalu ühisgümnaasiumis. Jaksil on olnud seiklusrikas elu. Töötanud 1941. aastast ajakirjanikuna Tallinnas, siirdus ta 1943 Soome, võttis osa sõjast Soome armee eesti rügemendis nr 200 (st oli soomepoiss) ning naasis 1944. aastal Eestisse, kus ta saadeti Punaarmee tööpataljoni Eestisse ja Leningradi. 1945. aastal õnnestus tal Leningradi sadamas ujuda Soome laevale ning põgeneda Rootsi. Rootsis õppis ta 1949–53 õigusteadust, alates 1954. aastast töötas Rootsi riigiasutustes, sealhulgas juristina kuninglikus meditsiinivalitsuses ja kuninglikus kammerkolleegiumis; samaaegselt tegeles erapraksisega. 1978. aastal lahkus Jaks Rootsist, elades lühiajaliselt Taanis, Austrias ja Saksa LV-s; siis pikemalt Prantsusmaal Bretagne’is ning hiljem taas Rootsis Norra piiri ääres. Ta oli abielus prantsuse-vietnami päritolu poetessi Ariane Kveld Jaksiga. Jaks on pärjatud Friedebert Tuglase novelliauhinnaga (1992 ja 2004) ning Riigivapi IV klassi teenetemärgiga (1998).
Kirjanduslikku tegevust alustas Ilmar Jaks sõjamälestuste kroonikuna, memuaarmõtisklus “Saaremaalt Leningradi. Tööpataljonlase päevik 1944–45” (1949) ennetab elutundelt hilisemat lüroeepilist sõjaproosat ning paistab silma analüütilisusega. Alustanud loometeed sõja ning selle tagajärgede vaatlusega pagulase vaatepunktist, lisandusid tema loomingusse järk-järgult universaalsemad motiivid, näiteks inimese saatus. Rõhutanud publitsistikas kalduvust mõtestada maailma puänteeritud episoodide jadana, hakkas Jaks ka ilukirjanduslikus loomingus praktiseerima novellivormi.
Novellikogudes “Aruanne” (1958), “Mapp” (1970), “Keldrist pööningule” (1971) ja “Augeiase tallid” (1977) avastab Jaks põhjalikult lühiproosa võimalusi. Tema novellide lähtepunktiks on sageli mõni igapäevaeluline üksikseik, mis läbi autori käsitluse omandab humoorika, iroonilise, groteskse või traagilise kvaliteedi. Temaatiliselt keskenduvad novellid algul sõjale, palju on karakterportreesid; hiljem on valdav kiiretempoline ja tinglikum, taime- ja loomaallegooriateni ulatuv esitusviis, mikroskoopilise ja kosmilise plaani üha jäigem vastandus ning sellest tulenev grotesk. Läbiva ideena kordub kodumaatus kui süü ja ülekohus ning individuaalse loojatemperamendi ja kollektiivse moraali vastandus. Novellikogu “Pimedus” (2003) oli esimene, mis ilmus originaalis autori kodumaal, seda kannab tähelepanu saatusliku potentsiaaliga olukordadele, juhuste kokkulangevusele, erinevate vaatenurkade või arusaamade põrkumisele, mis paljastavad tõdede suhtelisust. Jaksi lühiproosas on eraldiseisvaks väärtuseks novellikogu kui omaette tervik.
Jaks on kirjutanud ka kolm romaani. Autobiograafilistel süžeeseikadel põhinev “Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist” (1963) loob mõjuvõimsa kujundi “prototüüpsest pagulasest”. Teose aegruum rullub lahti assotsiatiivse mälu tegevusena, palju mängitakse semantiliste kontrastidega (oksüümoron, kollaaž) ning kasutatakse ohtralt lingvistilise tihendamise võtteid (sõnaeksperiment ja -mäng, kohatine alg- ja lõppriim, stiliseeritud rütm). Romaan “Talu” (1980) käsitleb kriitiliselt talutöö idealiseerimist, seades mehe tööorjuse, omandivaistu ja maa käsule kuuletumise vastamisi naise ürgse, ohjamatu armastusega. Romaan “Neptun. Õiguse telgitagustest” (1981) on advokaadi jutustus õigussüsteemi ja inimsuse kokkupõrgetest, seaduse ja üksikisiku vastuolulisest vahekorrast, mis päädib advokaadi loobumisega oma praksisest. Teose teeb eriliseks vaatepunkti asetamine seaduse, mitte alistatava subjekti poolele.
J. T.
Raamatud eesti keeles
Romaanid
Talu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1980, 194 lk. [2. trükk: Tallinn: Õllu, 1993, 140 lk.]
Neptun: õiguse telgitagustest. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1981, 136 lk. [2. trükk: Tallinn: Õllu, 1992, 136 lk.]
Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1963, 294 lk. [2. trükk: Tallinn: Õllu, 1991, 172 lk.]
Novellid ja jutustused
Aruanne. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958, 287 lk.
Mapp: novelle ja katkendeid. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, 263 lk.
Keldrist pööningule. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971, 247 lk.
Augeiase tallid. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1977, 211 lk.
Augeiase tallid; Keldrist pööningule. Tallinn: Perioodika, 1991, 176 lk. [Sari ‘Europeia’, valikkogu.]
Pimedus. Tartu: Ilmamaa, 2003, 152 lk.
Pleenum Heaolu Keskasutuses. Tallinn: Perioodika, 2004, 79 lk. [Loomingu Raamatukogu, jutustus.]
Memuaristika
Saaremaalt Leningraadi: Tööpataljonlase päevik 1944-1945. Stockholm: Eesti Raamat, 1949, 199 lk.
