Carl Robert Jakobson
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C.R. Linnutaja; 26./14. VII 1841 – 19./7. 1882) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Temast kujunes rahvusliku liikumise radikaalse suuna mõjukas juht, ta oli silmapaistev kõnemees ning rahvakooli sisuline uuendaja.
Jakobson sündis Tartus, kasvas üles Jõgevamaal Tormas, kus ta isa oli köster ja kihelkonna koolmeister. Õppis koolis ja koduõpetajate juhtimisel, jätkas kooliteed 1856-59 Valga J. Cimze seminaris. 1859-62 töötas Jakobson oma isa järglasena Torma kösterkooliõpetajana, kuid lahkus sealt vastuolude tõttu kohaliku mõisniku ja pastoriga. Töötas kooliõpetajana Jamburgis ja Peterburis ning sooritas 1864 Peterburi ülikoolis gümnaasiumiõpetaja eksamid saksa keele ja kirjanduse alal. Jakobsoni vaadete arengus etendas olulist rolli Peterburi patriootideks nimetatud eesti haritlaste rühm, kellega ta liitus ning kelle mõjul alustas oma tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1871-72 elas Tallinnas, 1872-74 oli Vana- ja Uue-Vändra vallakirjutaja. 1874. aastal ostis Jakobson Uue-Vändras Kurgja talu, millest kavatses teha näidismajapidamise. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Ta oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige ja 1881. aastast president, mitmete seltside juhtiv tegelane, Eesti Aleksandrikooli asutamise toetaja ning alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Jakobson suri kopsupõletikku ja maeti Kurgjale. Jakobsoni mälestust jäädvustavad ausambad Kurgjal, Tormas ja Viljandis, mälestustahvlid Viljandis ja Tallinnas. 1950 asutati Kurgjale C.R. Jakobsoni talumuuseum; tema nimega tänavad on mitmes Eesti linnas. Jakobson oli 1992. aastal kasutusele võetud Eesti Vabariigi viiesajakroonise rahatähe peal.
Alates 1865. aastast kujunes Jakobson silmapaistvaks publitsistiks – ta saatis kaastöid „Eesti Postimehele“, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht. „Eesti Postimehele“ saadetud juhtkirjades kõneles ta vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu kodanikutunde äratamisele. Jakobson aitas rahvakooli arendamisele kaasa ka oma uues kirjaviisis lugemikega – „Uus Aabitsaraamat …“ (1867) ja kolmeosaline „Kooli Lugemise raamat“ (1867-1876), mis kujunes tollal laialt levinud rahvaraamatuks ning püsis koolides kasutusel ka veel XX sajandi esimesel kümnendil. Lisaks nendele pärinevad temalt veel kaasaegsele pedagoogikale tuginevad saksa keele, geograafia ja koolilaulmise õpikud ning lugemik tütarlastele „Helmed“ (1880). Jakobson pidas oluliseks ilmalikku, loodusteadustel põhinevat haridust ning just tema kooliraamatutes oli tähelepanu pööratud eestlaste maa, ajaloo, keele, elutingimuste ja kultuuri valgustamisele. Jakobsoni lugemikud toimisid ka esimeste eesti kirjanduse (eelkõige lüürika) valikkogudena. Jakobson oli ka esimene, kes tutvustas kooliõpilastele eepost „Kalevipoeg“ ning tegi hästi valitud katkendite abil eepose ideelise tuuma laiemates hulkades tuttavaks ja mõistetavaks. Samuti avaldas ta koorilaulukogud, millega arendas algupärast eesti koorilaulu. Jakobson pööras suurt tähelepanu ka majanduselu probleemidele ning oli esimene, kes andis eesti talupoegadele teadlikke talupidamisjuhiseid. Jakobson valiti nii Pärnu kui Viljandi põllumeeste seltsi presidendiks (1873 ja 1875 vastavalt) ning ta pani aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
1870. aastatel pühendus Jakobson üha enam poliitikale. Aastail 1868 ja 1870 pidas ta „Vanemuise“ seltsis „Kolm isamaa kõnet“ (raamatuna 1870), mille eesmärgiks oli äratada eestlastes rahvustunnet. Nendest sai ka ärkamisaja demokraatliku suuna programmiline teos. Esimeses kõnes „Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg“ idealiseeris Jakobson vastupidiselt baltisakslaste nägemusele eestlaste muistset priiust kui valguse aega ning pimedus algas ristirüütlite sissetungiga. Koiduajaks pidas Jakobson keiser Aleksander II troonile asumist ja järgnevaid reforme. Teises kõnes „Võitlemised eesti vaimupõllul“ käsitles ta eesti kultuuriloo kujunemise aluseid ning ennustas eesti kultuuri peatset tõusu. Kolmandas kõnes „Nõia-usk ja nõia-protsessid“ keskendus ketserluse ja nõiaprotsesside probleemidele Euroopa ajaloo kontekstis ning hoiatas eestlasi ebausu eest.
Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks sai ajaleht „Sakala“, mis hakkas ilmuma 1878. Kõrgetasemeline ja rahva seas populaarne leht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi, nõudis ühtse Eestimaa kubermangu moodustamist ning kohturefomi. Ajaleht toetas ja õhutas rahvalikke ja rahvuslikke algatusi. Jakobson pidas väga oluliseks talude päriseksostmist, eestikeelsete koolide asutamist ja vabastamist kiriku eeskoste alt, taotles võimalikult kõrget haridust tütarlastelegi. See tõi kaasa aga konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ning päädis rahvusliku liikumise mõõdukate tegelaste kaugenemisega „Sakalast“. „Sakala“ ja selle lisaleht olid olulised eesti ilukirjanduse ja kirjanduskriitika arengus, avaldades tuntumate eesti kirjanike teoseid ning kriitikat uuemate raamatute kohta, arendati ka ühiskondlikku satiiri.
Jakobsoni luulelooming on tagasihoidlik – ta kirjutas mõned vemmalvärsid, tegi katsetusi rahvaluule eeskujul, tõlkis Goethe, Schilleri, Heine jt luulet. Ainus luulekogu „Lauliku C.R. Linnutaja laulud“ sisaldab peamiselt isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ja lastelaule. Ilukirjanduslikus loomingus kaalukam on näidend „Artur ja Anna“, mis kujutab eelarvamustevaba mõisniku abiellumislugu eesti taluneiuga. Tekst võitleb seisusliku ebavõrdsuse ja feodaalse korra pärandi vastu. Esmalavastus 1873 „Vanemuises“.
Kui enne 1870. aastaid kasutati veel enamasti ülemsaksa ortograafia baasil kujunenud vana kirjaviisi, siis kõik Jakobsoni teosed avaldati soome ortograafia alusel loodud uues kirjaviisis ning see aitas kaasa kirjaviisi levikule ja kiirele võidulepääsule juba sama kümnendi lõpuks.
A. N.
Valikbibliograafia eesti keeles
Weikene Geograafia ehk Maade teaduse käsiraamat. Kolmes raamatus. Alamate koolide kohta kirja pannud C. R. Jakobson. Tartu: H. Laakmann, 1868, 180 lk.
Kooli Lugemise raamat. 1. jagu. 80 pildiga. Kirja pannud C. R. Jakobson, gümnaasi koolmeister. Tartu: H. Laakmann, 1867, 244 lk. [15. trükk: 1906.]
Kooli Lugemise raamat. 2 jagu. 46 pildiga. Kirja pannud C. R. Jakobson. Tartus: H. Laakmann, 1875, 216 lk. [4. trükk: 1907.]
Kooli Lugemise raamat. 3. jagu. 40 pildiga. Kirja pannud C. R. Jakobson gümnaasi kooliõpetaja. Tartu: H. Laakmann, 1876, 216 lk.
Saksakeele õppimise raamat koolidele = Deutches Sprachbuch für den Schulgebrauch. Esimene jagu. Kirja pannud C. R. Jakobson. Tartu: C. Mattiesen, 1878, 114 lk.
Helmed. Kooli lugemise raamat tütarlastele 24 pildiga. 1. jagu. Kirja pannud C. R. Jakobson. Tartu: K. Mattiesen, 1880, 187 lk.
Uus Aabitsaraamat, kust wiiekümne pääwaga lugema ja kirjutama wõib õppida. Kirja pannud C. R. Jakobson. Peterburi: 1867, 40 lk.
Kolm isamaa kõnet. Tartus „Wanemuise“ seltsis pidanud C. R. Jakobson. Peterburi: 1870, 78 lk.
Teadus ja seadus põllul. 1. jagu. Neile põllumeestele, kes oma asju mõistuse najal tahawad toimetada, kirja pannud C. R. Jakobson. Peterburi: 1869, 172 lk.
Artur ja Anna ehk Wana ja uue aea inimesed. Üks rõõmulik näitemäng kolmes järgus. Luuletanud C. R. Linnutaja. Tartu: 1872, 69 lk.
Valitud teosed. 1. köide. Koostanud Rudolf Põldmäe. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 503 lk.
Valitud teosed. 2. köide. Artiklid. Följetonid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 487 lk.
Kolm isamaa kõnet. Faksiimileväljaanne käsikirjast. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 126 lk.
Kolm isamaa kõnet. Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga. Teksti ette valmistanud ja järelsõna: Rudolf Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 110 lk.
C. R. Jakobsoni kohta
Jakob Johanson-Pärna, Kuulus Eesti rahwa hariduse töötaja Carl Robert Jakobson. Tallinn: 1891, 64 lk.
Anton Jürgenstein, Carl Robert Jakobsoni elu ja töö. Tartus: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, 115 lk.
Hans Kruus, Carl Robert Jakobson võitlejana. Äärejooni. Tartu: 1932, 16 lk.
Abel Käbin, C. R. Jakobson kui eesti põllumeeste juht. Tallinn: Põllutöökoda, 1933, 109 lk.
Rudolf Kenkmaa, Carl Robert Jakobson Tallinnas: 1871/72. Tallinn, 1939, 89 lk.
Jaan Roos, Carl Robert Jakobson: võitleva rahvusluse pioneer. Tallinn: Kooli Kooperatiiv, 1940, 39 lk. [Sari ‘Eesti rahvuslikud suurmehed: elulooline kirjastik noorsoole’.]
Otto Štein, C. R. Jakobsoni (1841-1882) ühiskondlik-poliitilised vaated. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 38 lk.
C. R. Jakobson Kurgjal: kaasaegsete mälestusi. Koostanud ja järelsõna: August Mikk. Vändra: Eesti NSV Kultuuriministeerium, 1965, 140 lk.
Ea Jansen, C. R. Jakobsoni “Sakala”. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 352 lk.
C. R. Jakobsoni “Sakala” ja Eesti ajakirjanduse teed. Artiklite kogumik. Koostanud Ea Jansen ja Juhan Peegel. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 147 lk.
Ea Jansen, Carl Robert Jakobson muutuvas ajas: märkmeid, piirjooni, mõtteid. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 188 lk.
Carl Robert Jakobson ja Kurgja-Linnutaja. Koos. M. Karelson. Tallinn: Valgus, 1981, 77 lk.
Carl Robert Jakobsonist ja tema algatuste edasiarendamisest. Koostanud. M. Karelson. Tallinn: Valgus, 1985, 82 lk.
Carl Robert Jakobsonist – tema sõnast tänapäevani. Koostanud M. Karelson. Tallinn: Valgus, 1988, 95 lk.
Jüri Kuum, Carl Robert Jakobson – talurahva õpetaja ja põllumees. Saku: M. Tamberg, 2002, 206 lk.
Vello Paatsi, Tundmatu Carl Robert Jakobson. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2006, 189 lk.
Carl Robert Jakobson. Koostaja Lauri Vahtre. Tallinn: Meie Elu Kirjastus, 2014, 99 lk.
Tiina Toomet, C. R. Jakobson ja Kurgja-Linnutaja talu aed. Kurgja: C. R. Jakobsoni Talumuuseum, 2016, 30 lk.
Belletristikat C. R. Jakobsoni kohta
Mait Metsanurk, C. R. Jakobson. Dramaatiline kroonika 5 vaatuses epiloogiga. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1935, 170 lk.
Oskar Kruus, Aeg atra seada. Kultuurilooline romaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 460 lk.
