Ülevaade erivajaduste identifitseerimise olemusest ja ajaloost

Märkamine

EV märkamise all mõeldakse, et keegi millalgi paneb tähele, et lapse areng ei kulge päris ootuspäraselt. Siin on olulised küsimused, mida täpsemalt peaks märkama, kes peaks märkama ja millal peaks laste arenguerisusi märkama?

Mida märgatakse?

Märgatakse kõrvalekaldeid ootuspärasest ehk eakohasest arengust. Kõrvalekalded ilmnevad selles, et laps ei omanda oskusi nii nagu teised või lapse käitumine erineb oluliselt eakaaslaste omast.

Kes märkavad?

Lapse arenguerinevusi märkavad täiskasvanud, kes lapsega tegelevad.

Meil, nagu teisteski tänapäeva arenenud ühiskondades, jälgitakse lapse arengut juba enne sündi ning tõsisemaid kõrvalekaldeid võivad märgata sünnieelse kontrolli ja diagnostika käigus naistearstid (koostöös teiste spetsialistidega) ning vahetult sünnituse järgselt ämmaemandad.

Edasises arengus on lapsel kõige tihedam kokkupuude oma vanematega, mistõttu on loogiline eeldada, et just vanemad panevad tähele, kui arengus esineb mingeid kõrvalekaldeid. Tegelikult on aga päris sagedased need olukorrad, kus lapsevanem ei ole see, kes lapse arenguerisusi on märganud.

Esiteks ei pruugi olla vanematel piisavat ettevalmistust selle kohta, kuidas laste areng peaks kulgema ja lapsevanemad ei tea, millised oskused ja kuna peaksid ilmnema või milliste märkide järgi otsustada, et tegemist võib olla mingi probleemiga. Teiseks on vanemad oma lapsega emotsionaalselt seotud ja nad ei pruugi olla psühholoogiliselt valmis aktsepteerima võimalust, et nende lapsega pole kõik päris korras. Lapsevanemaks saades on ju inimlik eeldada, et minu lapsega on kõik korras ja tõrjuda infot sellest, et midagi võib minna viltu.

Lastega puutuvad kokku veel perearstid, kes kontrollivad regulaarselt laste tervist. Need on spetsialistid, kelle väljaõpe sisaldab teadmisi normaalse arengu ning ka võimalike kõrvalekallete kohta.

Perearstid jälgivad esmajoones lapse tervist kuid ka uute oskuste omandamist. Kui nt lapsel ei ole mõnda olulist refleksi või refleksid ei kustu õigeaegselt, siis seda märkab suure tõenäosusega just perearst. Samuti saavad perearstid tuvastada probleeme oluliste motoorsete ja sotsiaalsete oskuste kujunemises – nt pea hoidmine, pilkkontakti võtmine, liikuvate objektide jälgimine, keeramine, istuma hakkamine, koogamine, lalisemine, toe najal ja iseseisvalt seismine, kõndima hakkamine jne.

Kõik lapsed jõuavad mingil hetkel ka õpetajate vaatevälja ning pedagoogid on need, kes peaksid märkama kõrvalekaldeid õppimises ehk uute oskuste-teadmiste omandamises, milles peegeldub laias laastus kogu areng.

Esiteks on õpetajad (erinevalt lapsevanematest) saanud hariduse, milles sisalduvad teadmised laste arengust ja õppimisest, seega teavad nad, millised muutused ja millal arengus peaksid aset leidma. Teiseks on lasteaias või koolis koos palju samavanuseid lapsi, mistõttu on suur tõenäosus, et õpetajale jääb silma laps, kes ei käitu eakaaslastega samamoodi. Lisaks on staažikatel õpetajatel lastega tegelemise kogemus aasta(kümne)tes, mida lapsevanematel ei pruugi olla. Kolmandaks veedavad lapsed nende vaateväljas suure osa päevast, mistõttu on ka suurem tõenäosus märgata midagi, mis ei ole päris ootuspärane (eelis võrreldes perearstiga).

Millal märgatakse?

Äärmiselt oluline on aeg, millal lapse arenguerisusi tähele pannakse, sest mida varem neid märgatakse, seda kiiremini saab lapsele pakkuda ka spetsiifilist abi. Neuroloogiast on teada, et väikeste laste aju on väga „plastiline“ ning seetõttu on parim mõju just varasel sekkumisel, mitte aga hilisemal.

Kindlat aega arenguerisuste märkamiseks ei ole, kuna kõik arenguprobleemid ei avaldu ühel ja samal ajal. Nt saab sünnihetkel märgata Downi sündroomi, aga mitte kogelust.

Kuna sekkumine on kõige tõhusam lapse varases arengus ja sekkuda saab siis, kui on teada, milles on lapse probleem ning selle teadmiseks omakorda tuleb probleemi märgata, peaksid kõik lapsega kokku puutuvad spetsialistid andma endast parima, et avastada lapse probleemid võimalikult varakult.

Eelmine
Järgmine