Ülevaade laste arengu hindamise ajaloost

Hindamine terminina on pärit ingliskeelsest sõnast assessment  ja seda on hakatud kasutama alles viimasel aastakümnel. Varem oli eesti keeles käibel termin psühhodiagnostika, mis tähendab õpetust inimese psüühiliste omaduste mõõtmisest eesmärgiga  määratleda tema psüühilise funktsioneerimise tase võrrelduna teiste samade demograafiliste tunnustega (sugu, vanus, haridustase, rahvus) inimestega. Seda nii tunnetustegevuse, isiksuse omaduste kui psühhofüüsilise arengu aspektist.

Psühhodiagnostilises mõttes esimesed mõõtmisvahendid (ülesanded) olid mõeldud vaimsete võimete mõõtmiseks. Nii püüti üles leida lapsed, kes koolis tavaprogrammi alusel õppides hätta jäid. Alfred Binet ja Theodore Simon koostasid 1904 aastal skaala, mille aluseks oli kontseptsioon intelligentsusest kui võimest planeerida, kriitiliselt mõelda ja otsuseid langetada. Sisuliselt samad võimed on aluseks ka tänapäevastele IQ teooriatele ning ka Binet ja Simoni test on praeguseni täiendatud kujul kasutusel.

Laste oskuste kujunemise mõistmisel on olulise panuse andnud Arnold Gesell. Teda huvitas, millises järjekorras laste oskused tekivad. Varasemalt oli laste oskuste areng kirjeldamata. Oli küll kirjeldusi üksikute laste arengust (nt Darwini laps) kuid süstemaatiline ja teaduslik ülevaade sellest, mis järjekorras laste oskused arenevad, puudus. Tema oli ka see, kes võttis laste uurimisel kasutusele ühepoolse peegli – sai jälgida lapsi segamata. Ta alustas oma tööd vaimupuudega lastest ning seejärel tegeles eakohase arenguga lastega. Kokku uuris ta 12 000 last. Saadud info põhjal töötas Gesell välja skaala, millega sai hinnata erinevate valdkondade oskuste arengut lastel vanuses 1 kuu kuni 6 aastat – 1934. a. „An Atlas of Infant Behavior“. Geselli skaala hindas motoorikat, keelt, kohanemist, isiksuslikku ja sotsiaalset arengut. Kuigi seda skaalat ei saanud pidada väga usaldusväärseks, andis selle abil kogutud andmestik üsna süsteemse pildi väikelaste võimete kujunemisest. 

Laste oskuste kirjeldamisele lisaks huvitas paljusid teadlasi see, kuidas ja miks need oskused tekivad ning millised muutused psüühikas on nende võimete kujunemise aluseks. Nii töötati   20. sajandi esimesel poolel välja mitmed teooriad, mis püüavad selgitada arenguliste muutuste tagamaid.

Meenuta! Kes olid need teadlased, kes tulid välja arengut seletavate teooriatega ja milliste valdkondade arengut need teooriad selgitasid?

20. sajandi teisel poolel tekkis praktiline vajadus laiema hindamis- ja nõustamissüsteemi järele, sest järjest enam arenguhälvetega lapsi jõudis haridussüsteemi, samuti muutus alusharidus laialt kättesaadavaks. Samas arenesid ka teoreetilised teadmised, mille põhjal uusi hindamisvahendeid välja töötada. 

• David Wechsleril valmis 1949 a  laste vaimsete võimet hindamiseks mõeldud skaala Wechsler Intelligence Scale for Children (WISC) ning 1967 a Wechsler Preschool and Primary Scale of Intelligence (WPPSI). Esimene neist oli mõeldud 6-16 aastaste laste hindamiseks ja teine 2,5-7,3 aastaste laste hindamiseks. 
• Nancy Bayley avaldas 1969a väikelaste arengu hindamise vahendi Bayley Scales of Infant Development, mis võimaldas hinnata motoorikat, kõnet ja kognitiivset arengut lastel vanuses 1-42 kuud.
•  Alan S. Kaufman ja Nadeen L. Kaufman said 1980-te algul valmis Kaufman Assessment Battery for Children (K-ABC), mis oli mõeldud  laste kognitiivse arengu hindamiseks vanuses 2,5-12 aastat. 
• 1990-tel rõhutati vajadust nö ökoloogilise hindamise järele, mis võimaldaks hindamist teostada igapäevaste tegevuste kontekstis ja pakuks infot otseselt õpetamise tarvis. Sellised hindamisvahendid on seotud õppekavaga ning hindamist saavad läbi viia ka õpetajad (eelpoolmainitud mõõtmisvahendeid kasutavad psühholoogid). Üheks esimeseks seda tüüpi hindamisvahendiks on Assessment, Evaluation and Programming System for Infants and Children (AEPS), mille väljatöötamist alustati USA-s juba 1974 aastal ja mille viimane osa publitseeriti 1996 aastal. See test on korralike psühhomeetriliste näitajatega ning seda kasutatakse laste arengu hindamiseks vanuses 0-6 aastat.   
• Kuna arengu hindamine on eriti oluline tavapärasest hälbiva arenguga laste puhul, siis on teste koostades mõeldud ka sellele, kuidas muuta hindamist tundlikumaks erinevate arenguhälvete suhtes. Nt 1990-tel valminud Psychoeducational Profile Revised (PEP-R) sobib tõsisema mahajäämusega ja autistlike laste hindamiseks vanuses 0,5-7 aastat. Kergemate erivajadustega võimaldavad arvestada ka K-ABC ja AEPS.

Kuigi Ebbinghausi esimestest katsetustest mõõta inimese psüühilisi omadusi on möödas juba üle 130 aasta, ei ole psüühika hindamist ikka veel rangetele teaduslikele kriteeriumitele allutatud. Kui laboritingimustes on see veel võimalik, siis praktikas laste arengut hinnates jätab objektiivsus paljuski soovida.  Kuna psüühikat füüsiliselt ei eksisteeri ja seda saab hinnata kaudselt – kas ajutegevuse või käitumise põhjal, siis eeldab see kas aparaatide kasutamisvõimalust või tugevat teoreetilist ettevalmistust käitumise tõlgendamiseks. Psühhodiagnostika edusammud sõltuvad eelkõige psühholoogia teooria arengust – mida täpsemalt piiritletakse psüühiline nähtus, seda täpsema mõõtvahendi saab välja töötada selle nähtuse uurimiseks. Kuna aga hetkel ei ole ühtset arenguteooriat, siis pole ka ühte kindlat viisi laste psüühika arenguliste muutuste hindamiseks. Nii töötatakse välja järjest uusi ja moodsamaid uurimise võtteid, kuid endiselt on käibel ka vanu teste, mida on kaasajastatud ja kohandatud erinevate kultuurikontekstide tarvis. Eesti oludele on kohandatud K-ABC-d ja katsetatud PEP-R-i sobivust meie kultuuriruumis laste arengu hindamiseks. Praktikas kasutatakse meil ka Wechsleri ja Bayley skaalasid.