KOKKUVÕTE

Seadustest tulenevalt on õpetajatel kohustus lapsi arendada lähtudes nende individuaalsusest. Selleks on vaja teada, milles täpsemalt laste individuaalsus seisneb. Nende arengut jälgitakse ning püütakse leida iga lapse tugevad küljed ja ka need, milles abivajadus on tavapärasest suurem.  Mõnede laste individuaalsus on aga sedavõrd erinev eakaaslastest, et selle mõistmiseks on vaja spetsiifilisemalt last uurida. Just selliste lastega seoses räägitaksegi erivajaduste identifitseerimisest, mis on mõnevõrra keerukam ja spetsiifilisem, kui üldiselt laste arengu jälgimine.

Protsessi laste arenguerinevuste märkamisest kuni sekkumise kavandamiseni nimetatakse erivajaduste identifitseerimiseks.

Eesmärgiks on saada aru lapse arenguerisuste olemusest ja selle tulemusel jõutakse tervikliku ülevaateni lapse arengu tugevatest ja nõrkadest külgedest, millest lähtutakse sekkumisel.  

Selles protsessis on 3 etappi:

• markamine – keegi lastega tegelevatest täiskasvanutest paneb tähele, et lapse oskused ei vasta vanusele või tema käitumine on iseäralik;
• hindamine – lapse oskusi-teadmisi uuritakse põhjalikumalt, et mõista, milles täpsemalt mahajäämus seisneb;
• sekkumise kavandamine – hindamise käigus saadud info põhjal otsustatakse, mida tema õpetamises muuta, et see vastaks lapse vajadustele. 

Et see protsess kulgeks lapse huvides ja tulemuslikult, on vaja eelkõige hindamise aga ka sekkumise kavandamise etapis arvestada kindlaid põhimõtteid.

Erivajaduste identifitseerimise lõpuks on jõutud arusaamani, milles lapse arenguerisused seisnevad ja samuti on ettekujutus, mida teha tema erivajaduste rahuldamiseks, et ka tema areng oleks kõige tõhusamalt toetatud.