Erivajaduste identifitseerimise etapid

Lasteaeda või kooli jõuavad lapsed erinevate eelteadmiste ja oskustega. Selleks, et õpetamine toimuks lapsest lähtuvalt, tuleb teha kindlaks, millisel tasemel laps hetkel on ja millised on tema eripärad õppimises. Alles selle põhjal saab otsustada, mida ja kuidas talle järgnevalt õpetada. Enamuse laste oskused-teadmised on piisavalt ühesugusel tasemel, et neid saaks õpetada enam-vähem ühtemoodi. Siiski märkavad õpetajad, et mõne lapse oskused-teadmised või käitumine erinevad rühma/klassi keskmisest sedavõrd, et nende edasiminek on tunduvalt aeglasem (andekate puhul aga kiirem) ja nende õpetamisel tuleb teha olulisi muudatusi.

Nüüd, et milliseid muudatusi täpsemalt? Et seda otsustada, peab õpetaja mõistma, milles täpsemalt mahajäämus seisneb ehk lapse erivajadused tuleb identifitseerida.

Kuna tegemist on protsessiga, siis saame rääkida mitmetest üksteisele järgnevatest tegevustest ja erivajaduste identifitseerimises eristataksegi kolme põhilist etappi:

1. märkamine,
2. hindamine,
3. sekkumise kavandamine.