Ülevaade erivajaduste identifitseerimise olemusest ja ajaloost

Hindamine

Kui on märgatud, et lapse areng pole päris ootuspärane, siis on vajalik välja selgitada, milles need kõrvalekalded täpsemalt seisnevad. Seda tehakse hindamise etapis.

Hindamist (ingl.k. assessment) on defineeritud kui info kogumist lapse ja tema arengukeskkonna kohta langetamaks otsuseid lapse edasise arendamise, sh õppetegevuste kohta (Sattler, 2001). Seega kujutab hindamine endast eesmärgipärast info kogumist ja oluline on ka selle info tõlgendamine. Tegelikult puudutab hindamine nii eakohase arenguga lapsi kui ka neid, kelle arengus on märgatud mingeid kõrvalekaldeid, kuid käesolevas sisupaketis antakse hindamisest ülevaade just erivajadustega laste kontekstis.

Hindamisel polegi tegelikult midagi ühist hinnete panekuga, küll aga saame rääkida hinnangu andmisest lapse arengutasemele. Samas peab see hinnang olema piisavalt konkreetne, et selle pinnalt planeerida lapse edasist arendamist. Hindamise etapi tegevusi võib kokkuvõtlikult nimetada ka lapse uurimiseks, mis on ehk vähem segadust tekitav termin.

Hindamine kui info kogumine ja tõlgendamine hõlmab endas mitmeid olulisi aspekte.

Milleks hinnatakse?

Õpetaja seisukohast on hindamise eesmärgiks jõuda tervikliku arusaamiseni lapse võimete ja oskuste nõrkadest ja tugevatest külgedest, selleks et a) valida sobilikke õpetamismeetodeid, vahendeid ning b) prognoosida lapse arengu edasist kulgu.

Mida hinnatakse?

Ehk küsimus sellest, millist infot ja mille kohta on tarvis koguda? Et saada lapsest ja tema arengutasemest terviklikku pilti, tuleks koguda infot kõigi arenguvaldkonadade kohta. Õpetamise seisukohast on oluline saada ettekujutus nii sellest, mida laps juba oskab-teab, kui ka sellest mida ta hetkel ei oska ja millised oskused-teadmised on kujunemas. Lisaks on oluline saada ülevaade lapse arengukeskkonnast – millised ressursid selles lapse arendamiseks on ning kas on midagi, mis lapse probleeme tekitab või võimendab.

Mis on hindamise tulemuseks?

Hindamise tulemusel koguneb teatud hulk infot, mis on põhjalikult analüüsitud ja süstematiseeritud. Sisuliselt on tegemist lapse oskuste-teadmiste-võimete taseme ja käitumisiseärasuste kirjeldusega. EV laste puhul saame hindamise tulemusest rääkida ka kui hälbe pedagoogilis-psühholoogilisest kirjeldusest.

Kui laps läbib ka meditsiinilise hindamise, mis EV laste puhul on sageli nii, siis võib see meditsiiniline hindamine lõppeda diagnoosi panekuga. Diagnoos on kokkuleppeline pealkiri teatud sümpomitele. Diagnoosi panekul hinnatakse sümptomite olemust, esinemissagedust ja raskusastet. Hälbe pedagoogilis-psühholoogiline kirjeldus keskendub aga lapse oskuste-teadmiste profiilile – millised on tema tugevad ja nõrgad küljed. Seega, nt autismi diagnoos kannab üldist infot selle kohta, mille poolest lapse käitumine erineb eakaaslaste omast, kuid diagnoos ei sisalda infot selle konkreetse lapse oskuste-teadmiste taseme kohta. Veel, mitte kõik EV lapsed ei vasta diagnoosile, kuid kõigi laste kohta on võimalik koostada hälbe pedagoogilis-psühholoogiline kirjeldus. Õpetajale on see kindlasti oluline, sest selle alusel saab planeerida õppetegevusi.

Kes hindavad?

Kuna infot on vaja koguda erinevate arenguvaldkondade kohta, siis on loogiline eeldada, et selles tegevuses osalevad mitmed spetsialistid:

õpetajad hindavad eelkõige nende oskuste-teadmiste taset, mida nemad ise õpetavad;
eripedagoogid hindavad lapse oskuste-teadmiste taset;
logopeedid hindavad lapse kõnet ja suhtlemist;
arstid hindavad lapse kehalise või vaimse tervisega seonduvat. EV laste hindamisega tegelevad nt psühhiaatrid, neuroloogid, silmaarstid, nina-kurgu-kõrvaarstid;
psühholoogid hindavad lapse emotsionaalset ja vaimset arengut;
sotsiaaltöötajad koguvad infot lapse kasvukeskkonna kohta.

Eripedagoogid suudavad täpsemalt tuvastada oskuste taset, kuna nende ettevalmistuses on suur roll sellel, kuidas jagada õpetatavaid oskusi osaoskusteks. Võiks öelda, et võrreldes õpetajatega peaksid eripedagoogid andma täpsemat infot lapse lähima arengu tsooni kohta. Samuti täpsustavad eripedagoogid hälbe olemust – kuidas üks või teine nõrgem arenguvaldkond mõjutab teiste valdkondade oskuste kujunemist.

Kuidas hinnatakse?

Kuna hindamise näol on tegemist info kogumisega, siis on küsimus selles, mida teha, et vajalik info kätte saada? Kas küsida kelleltki või uurida ise ja kuidas täpsemalt? Erinevad spetsialistid kasutavad erinevaid meetodeid, kuid õpetajate arsenalis on põhimõtteliselt kõik sotsiaalteadustes kasutatavad uurimismeetodid – vaatlus, küsitlus, mitteformaalsed hindamisprotseduurid, testid ja isegi eksperiment. Hindamiseks ei piisa vaid mainitud meetodite kasutamisest, vaid vajalik on ka saadud info analüüs ja tõlgendamine, mis on erinevate meetodite puhul pisut erinev.

Kokkuvõtteks, hindamistegevused võib võtta kokku ühise nimetaja alla, milleks on lapse uurimine. Uurimist viivad läbi erinevad spetsialistid, kuid tänapäeval on selles väga suur roll jäetud õpetajatele.