Hindamise põhimõtted

Laste arengu hindamisel ei ole õpetajatel selles tegevuses vabad käed. Kuna tegemist on protsessiga, mille käik, aga ennekõike tulemused,  võivad mõjutada lapse edasist haridus- ja eluteed väga olulisel määral, peab hindaja tegema kõik selleks, et need mõjud oleksid positiivsed. Mitte mingil juhul ei tohi lapsi teadlikult või ka teadmatusest kuidagi kahjustada. Et hindamise tagajärjed oleks lapse jaoks võimalikult soodsad, tuleks alati arvestada teatud põhimõtteid ning kogu oma tegevus planeerida ja viia läbi nendest lähtuvalt. 

1. Eetilisus ja humanism. Uurimine ei tohi kuidagi kahjustada lapse huve. Testimisega kaasnevat pingeolukorda ei tohi teravdada ja testiskooride taga tuleb alati näha last ning püüda saadud numbrid lahti mõtestada. Kindlasti tuleb tegutseda konfidentsiaalselt ja mitte jagada saadud infot asjasse mittepuutuvatele inimestele. Hindamise kokkuvõtet sõnastades tuleb jälgida, et see ei oleks hinnanguline.
2. Individuaalne lähenemine. See põhimõte tähendab vajadust arvestada uuritava kui subjektiga, mitte võtta teda kui uurimisalust objekti. Arvesta lapse vanuse, eripärade, perekondliku ja kultuurilise taustaga. Suhtu uuritavasse kui koostööpartnerisse, kellega teil on ühised huvid. Anna ka uuritavale tagasisidet selle kohta, kuidas tal läks või mida oled teada saanud.
3. Komplekssus. Hindamine peaks viidama läbi selliselt, et vajadusel osaleksid selles peale haridusasutuse spetsialistide ka teiste valdkondade spetsialistid. Nt et nägemisprobleemi kahtluse korral vaataks lapse üle ka silmaarst.
4. Konkreetsus ja terviklikkus. Uurimine peab olema piisavalt konkreetne, et jõuda arusaamisele, millised valdkonnad on probleemsed ja samas peab saama ülevaate lapse tasemest ja võimetest tervikuna. Uurida tuleb erinevaid arenguvaldkondi ja protsesse, kuid samas püüda mõista, kuidas uuritavad protsessid üksteist vastastikku mõjutavad. Terviklikkuse seisukohast saab palju infot analüüsides kogu uurimise käigus nähtut, mitte ainult seda, mille uurimiseks plaan oli tehtud. Kuivõrd EV lapsed võivad käituda ebaootuspäraselt, siis sageli ei kulgegi uurimine plaanipäraselt ning eeldatud infot ei pruugigi saada. Siis on mõistlik analüüsida seda, mis toimus. Analüüsida tasub nt sedagi, kuidas laps suhtub uurimisel toimuvasse ja kuivõrd on ta huvitatud oma tegevuse tulemustest/õigsusest; millist mõju avaldab uuringu käigus toimetulek/mittetoimetuleks motivatsioonile jne.
5. Tõesus ja usaldusväärsus. Hindaja peab tegema kõik selleks, et uurimise käigus saadud info ning selle põhjal tehtavad järeldused oleksid tõesed ja usaldusväärsed. Arvesta kasutatavate uurimisvahendite omaduste ja allikate usaldusväärsusega. Hindamise usaldusväärsust tõstab, kui kasutada erinevaid hindamisvahendeid ja pelgalt ühe testi põhjal järeldusi reeglina ei tehta. Järeldusi tehes arvesta, et laps võib käituda erinevalt üksi ja grupis või kodus ja koolis.
6. Rakendatavus. Hindamise tulemustest peaks saama otse edasi planeerida arendus- või õppetegevusi (nt hinded koolis ei teeni seda eesmarki). Selleks peab uurimine olema hästi läbimõeldud, et saada seda infot, millest tegelikult kasu on (ei uuri ainult neid valdkondi, mis minule meeldivad või mida ma paremini valdan).
7. Diagnoosi ja prognoosi seos. Diagnoos keskendub lapse puudustele, kuid uuring peab tuvastama ka lapse tugevad küljed, millele sekkumise käigus saab toetuda. Tuleks  prognoosida lapse edusamme soovitatud sekkumise korral ja kaaluda, mis võib johtuda sellest, kui soovitusi ei arvestata. Siin tuleb mängu ka lapsevanemate nõustamine (mitte hirmutamine või ähvardamine).
8. Arengudünaamika. Kui tegemist on laste hindamisega, siis huvitab hindajat kindlasti see, millised muutused lähitulevikus võiks toimuda. Seega on lisaks hetketasemele vajalik tuvastada ka lähima arengu tsoon. Kindlasti tuleb analüüsida abi vajadust, selleks peab uuringul pakutav abi olema läbimõeldud ja uurimisvahendid peaks võimaldama tegevuse raskusastme muutmist.