ÕPPIMISEGA SEOTUD MOTIVATSIOON

 Akadeemilise motivatsiooni ehk õpimotivatsiooni all peetakse silmas inimese soovi olla õppeaines pädev ehk asjatundlik. Soovi hinnatakse õppija lähenemise, püsivuse ning huvitavuse alusel. Seejuures on akadeemiline motivatsioon üks osa efektiivsuse motivatsioonist. Efektiivsuse motivatsiooni mõistetakse kui vajadust olla edukas või tulemuslik end ümbritsevas keskkonnas (Gresham, 1988).

Kevin McCrew (2008) on välja pakkunud Akadeemilise kompetentsuse ja motivatsiooni mudeli, mille aluseks on neli põhiküsimust:

1. Kas ma tahan seda tegevust teha ja miks?
2. Kas ma oskan seda tegevust teha?
3. Mida ma pean tegema, et olla (selles tegevuses) edukas?
4. Kuidas pean teistega (selles tegevuses) edukas olemiseks käituma?

 Esimese küsimusega – kas ma tahan seda tegevust teha ja miks – on seotud sellised õppijate omadused nagu saavutustega seotud huvi ja väärtused, sisemine motivatsioon, akadeemilise eesmärgi orientatsioon, sotsiaalsed eesmärgid ja nende seos motivatsiooniga.

 Teise küsimusega – kas ma oskan seda tegevust teha – on seotud õppijate motivatsiooniline eneseusk, nagu näiteks enesekindlust, akadeemiline minapilt, akadeemiline enesetõhusus. Kõrge motivatsioon ja eneseusk on küll vajaliku, aga mitte piisavad tingimused õpikeskkonnas edu saavutamiseks.

 Seetõttu peab kolmas küsimus – mida ma pean edu saavutamiseks tegema – viima kokku kognitiivsed/akadeemilised võimed ja motivatsiooni ning sobiva käitumise. Põhiline tähelepanu on enesejuhitud õppimise strateegiatel, nagu näiteks õppimisoskustel, kognitiivsetel- ja õppimisstrateegiatel, kaasatusel, olukorrast sõltuval abi otsimisel. Nii koduses kui õpikeskkonnas on vajalik kohane ja vastutustundlik käitumine nagu koostöö, suhtlemine, reeglite järgimine ning probleemide või mittekohanemise puudumine.

Motivatsiooni ja akadeemilise edukuse seoseid on palju uuritud. Õppimise toetamisel on abiks teooriad, mis rõhutavad sotsiaalse keskkonna rolli õppijate motivatsioonis. Meisterlikkuse saavutamise motivatsiooni saab soodustada toetava ja turvalise õpikeskkonna loomisega, kus on rõhk isiklikul arengul ja koostööl, mitte omavahelisel võistlemisel ja võrdlemisel, kus õppijaid julgustatakse lähtuma enda huvidest, vigadest õppima ning tagasiside andmisel on fookus õppimise toetamisel, mitte üksnes hinnete panemisel.

Tulemused näitasid, et üliõpilastel, kes olid motiveeritumad, oli ka kõrgem enesetõhusus ja hakkamasaamine oma probleemidega. Enesetõhusatel üliõpilastel olid ka kõrgemad hinded (Tiirik, 2019). Samuti on leitud, et tahtejõudu kui piiramatusse ressurssi uskuvatel tudengitel on parem eneseregulatsioon ja nad saavutavad ka kõrgemaid akadeemilisi tulemusi (Männik, 2017), aga välja on toodud ka parema eneseregulatsiooni seost akadeemilise edukusega (Duckworth ja Seligman, 2005). Samuti on leitud, et õpimotivatsioon langeb, kui õppimise protsessis õppija tunneb, et ta ei saa hakkama, kui teda survestatakse, kuidas ta peab mõtlema (nn õiged ja valed vastused) või mida peab tundma. Õppija ei tunne survet, kui ta teab, miks see tegevus on tema jaoks kasulik. Kui aga õppija tunneb, et tal midagi ei õnnestu või ebaõnnestub, tõuseb ärevus, mis paneb teda kontrollivalt käituma, nt sõltuma välisest toetusest, eesmärgist või heakskiidust.

Tartu Ülikoolis on isiksuse omaduste ja akadeemilise edukuse (hinnatuna kaalutud keskmise hindega antud semestril) seoseid uurinud Juurik (2013), kes leidis, et põhiomadustest oli akadeemiline edukus seotud Meelekindlusega (ehk loomuomase tahtekindluse, sihipärasuse ja püsivus eesmärkide täitmisel) ning alaskaaladest Enesedistsipliiniga. See tulemus oli kooskõlas nt McAbee ja Oswald (2013) ning Richardson jt (2012) metaanalüüside tulemustega.

Madal motivatsioon võib olla nii tudengite probleemide põhjuseks kui ka tagajärjeks. Ka sisemiselt motiveeritud tudengil võib olla keeruline leida tasakaal sisemise motivatsiooniga seotud teadmiste omandamise ning palju aega nõudvate heade eksamitulemuste saavutamise vahel. Autonoomia tunde saavutamine õpingutes on võimalik planeeritud õppetöö kooskõlastamisel enda huvidega, tegemata järeleandmisi eksamiteks ettevalmistumisel. Praktilisi nõuandeid enda motiveerimise kohta leiad: https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/69697117/head-nipid-kuidas-end-raskel-ajal-motiveerida

Uuemad uuringud (vt nt Deci ja Ryan, 2000) on leidnud, et eduka tegutsemisega on mitmes valdkonnas, nt töö, karjäär, õppimine, tervis, sport jms, seotud kindel motivatsiooni tüüp – autonoomne motivatsioon. Autonoomse motivatsiooni korral on tegevus tegutseja enda poolt mõtestatud ja väärtustatud ning on inimese enda jaoks oluline või huvitav. Autonoomse motivatsiooni tüübi vastand on kontrollitud motivatsioon ehk sõltumine välisest toetusest, eesmärgist või heakskiidust.

Motivatsioon ei ole oluline vaid kõrgkooliõpingutes, vaid ka edaspidises professionaalses arengus. Üldine heaolu mõjutab igapäevase töö ja karjääriga seotud motivatsiooni. Madalam motivatsioon viib kahtlusteni karjäärivalikus, samas kui kõrgem heaolu toetab tööalast entusiasmi ja sisemist vaimustust tööst. Lisaks koolitustel osalemisele on õppimine tähtis ka iseseisval enesetäiendamisel ning töövaldkonnas toimuvaga kursisolemisel, mis omakorda eeldab eneseregulatsiooni võimet. Kui õppematerjal on õppija enda seisukohalt oluline, mitte vaid informatiivne või oskusi suurendav, võimaldab see käitumist muuta ja õpitud tegevusele pühendada.